Lendrebased

Lendrebased on Seišellide parim osa. Ja nad ei ole kusagil sügavas metsas peidus või kiivalt kaitstud looduspargis haruharva vilksatamas, oh ei, neid on palju ja nad lendavad kogu aeg ringi. Tõsi, Praslinil, ehk sellel väiksemal saarel, ilmutasid nad end päikeseloojangu aegu, ent Mahé saarel liuglesid nad hommikust õhtuni. Muide, just nimelt liuglesid. Näiteks Mauritiuse lendkoeralised - või mingid muud käsitiivalised, kes neist ikka nii täpselt sotti saab, igatahes mitte mina - lendasid üsna meie nahkhiirte moodi, kajalokatsiooni kasutades, siksakitades. Lendrebased lendasid nagu linnud muiste, rahulikult, kiirustamata, liueldes. 

Nii et istud rõdul või rannas, suunad pilgu taevasse ja jälgid tüüpe, täitsa nagu televiisori vaatamise eest. Erilised lemmikud on neil mangopuud, nii et nende läheduses on vaatamist pikemalt.

Selleks, et neid veidi lähemalt uudistada, tuleb väheke küll lisaabi kasutada. Näiteks Anse Volberti juures Praslini muuseumis on selline võimalus. Muuseum antud kontekstis kõlab küll väheke veidralt, aga eks lõunamaades asjad käivadki veidralt. Igatahes on seal mõned taimekesed-puukesed ja kohalik šõumees näitab ja räägib ja õpetab. Suht tavaline müügitöö, õnneks mitte eriti agressiivne. Aga et taimedest üksi võib väheks jääda, siis on ka lendrebaste söötmisnurgake, kunded saavad ise papaiat anda repsudele. Mõned suured kilpkonnad on ka. 

Korralikku hinnakirja kuskil ei näinud, aga ekskursiooni eest küsiti meilt 150 ruupiat, ehk ligikaudu 10 eurot.