Mahé

Seišellide peasaar, siin asub pealinn Victoria ja ka lennujaam. Victorias saab kübekese linnameeleolusid, kelle jaoks see on oluline. Küllap on see saar täitsa tore, aga kuna meil eelnes sellele väiksem ja kodusem Praslin, siis oli suurel saarel seda keeruline troonilt tõugata. Ma usun, et kui otsiks Victoriast kaugemal mõne nunnu väikese külakese, sulanduks kohalikku ellu, siis võiks ju seal ka tore olla.

Meie olime Beau Vallonis, nii 10-15 minutit Victoriast sõita. Väidetavalt üks saare ilusamaid randu ja muidu tore piirkond. No ma ei tea... Rand nagu rand ikka, jah, rand on selline veidi pikem, saab teha ühest otsast teise mõnusat kõndi, aga tugeva lainega ja see liivariba oli ka selline kitsamapoolne, tõusuga, pehme astuda. Lisaks on seal ääres hotelle ja nii on natuke ka lamamistoole risti ja põiki jalgu veetud. Seda on muidugi naljakas lugeda neil, kes harjunud Hispaania suuuurte liivarandadega, kus tuhandeid lamamistoole rivis. Aga jah, Seišellidel harjud ära pooltühjade randadega, kus vaid paari kivirahnu varjus keegi istub või luusib.

Siinsel saarel on majade ja majutusasutuste ümber juba rohkem märgata müüre, okastraatigi selle kõige otsa pandud. Kas on probleeme turvalisusega, väga ei usu, aga kummaline see on. Autosid on rohkem. Natuke närvilisem. Hõljuvaid kohalikke tüüpe on ka näha rohkem, on nad hõljumas alkoholist või millestki muust, ei tea arvata. Sellist muhedat omamehelikku tervitamist on siin märksa vähem, seda nii kohalike kui ka teiste turistidega. Eks see on samamoodi nagu Eestiski, mida suurem koht, seda vähem võõrad omavahel kuidagi suhestuvad, lähed väiksemale saarele, siis tervitamine ja kerge lobisemine on sagedasem.

Mahé ringsõidu tegime, et kerge ülevaatlik pilk peale visata. Taksojuht oli üsna nutikas sell. Ring oli selline pooleldi tavapärane, nagu ikka, samas õnneks siiski piisavalt ka paindlik.

Käsitööküla. Oeh-oeh, oijah. Sellised kohad teevad üsnagi kurvaks. Idee ju tore, et posu majakesi, kujutad ette, kuidas igas majas mõni meister askeldab ja sealsamas on ka tema loomingut müüa. Tuhkagi. Suvaline ninn-nänn, keegi kohapeal midagi ei nikerda-maali-meisterda. Kui juhtud mööda sõitma, siis muidugi astu sisse, ilus jalutada ju ikka, aga ekstra ära selle pärast küll võimle.

Takamaka rummivabrik oli ka selline nojah-noh koht. Võib ka olla, et seal on vaja, et keegi räägiks ja seletaks kõik üksipulgi lahti, töö käiks jms, meil giidi polnud võetud ja rummi ka keegi siis parajasti ei valmistanud. Veidi atribuutikat piiluda küll sai, degusteerimine oli ka võimalik, kaasa kõike tarvilikku sai samuti osta.

Alguses on nii...

... ja pärast on nii.

Loomulikult rannad, ikka ja jälle mõned graniitrahnud, kaunid vaated...

Victorias, selles pealinnas, vaadatakse peamiselt ühte hindu templit (kui see on elu esimene hindu tempel, siis on see äge, aga kui oled mõnda juba kunagi kuskil näinud, siis...), Big Beni koopiat (aga see on üsna pisike), natuke kolad turul, vaatad mõnd kirikut jms, ja ongi kõik.

Võib ka minna seal lähedal asuvale Edeni-nimelisele tehissaarele. Kunstlikult tekitatud saar on väidetavalt ainus piirkond Seišellidel, kuhu ka välismaalane võib kinnisvara osta. Seal on kaubanduskeskus ja restod ja kena jahisadam, aga mis sellest ikka vahtida :)

Jah, kõige ilusamad ongi vist graniitkaljud ja -rahnud, ilusad türkiissinised rannad, lopsakas rohelus, aga see on ka kõik.