⭐️⭐️⭐️🌟"Seitse väikest surmapattu" Luitsalu
Süžee oli igati eluline (tegelikult ka, peale Urve tegelaskuju lõpplahenduse ei oleks palju olnudki vaja välja mõelda) ja muhedalt tragikoomiline (täiesti viietärniline), lisaks kujutasin elavalt ette, kuidas autor ise seda sõitu nautis. Paari detaili osas püüdsin silme ette manada, kuidas ta uurimistööd tegi, näiteks kodus pliidi peal...
Mis siis puudu jäi? Kolm asja.
1) erinevate tegelaste kõnepruuk ja suhtumine oli häirivalt samasugune. Põhimõtteliselt vahet ei ole, kas räägib teismeline, keskealine mees või naine, paadunud retsidivist või usklik - sõnakasutus ja põhjatu viha oli ikka sarnane. Ehk vaid Urve natuke eristus.
2) kirjeldav/jutustav osa andis tugeva värvinguga hinnanguid. Kui üks tegelane teisest mõtleb, et too on topakas või räägib vingudes, siis see on okei, aga kui lugu koos hoidev ja ideaalis neutraalne "hääl" hakkab ka hinnangutega vehkima, siis läheb tasakaal veidi metsa.
3) ülekordamine ja lahtiseletamine. Tegelikult ega nüüd kõik lugejad ja kogu aeg päris lollid ka ole, enamasti saavad aru küll, kui midagi korra öelda. Täitsa tublisti oleks võinud neid kordamisi ja lohisevaid sisemonolooge vähemaks kraapida. Kusjuures mulle näib, et lõpuots juba oligi selline, sest siis läks äkki tempo paika. Aga no siis sai raamat läbi ka.
Ma usun, et neid raamatuid võiks rõõmsasti edasi vorpida - oleks hoogsam alternatiiv "Õnne 13" seriaalile. Hm, kui nüüd edasi mõelda, siis võikski Luitsalu Õnnekat kirjutama hakata.
Igatahes lugemissoovituse annan, hoolimata pisukesest vinguviiuldamisest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka