Karksi-Nuia baarilood

 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Karksi-Nuia baarilood" Palu

Küll on tore end mõnikord üllatada lasta. Enamasti see küll hästi ei lõpe, aga seekord - vastu ootusi tore lugemine. Eriti arvestades, et kirjutab "mees metsast", ja ta teeb kohe kõik õigesti. Peatükid on lühikesed, tekst hoogne ja täpne, liigset teema läbi hekseldamist suurt ei kohta, dialoog on usutav, puänt enamasti terav.

Igatahes võib seda lugeda vabalt teadmata midagi Karksi-Nuiast, autorist või baaripidamisest. Mina ei teadnud, kui üldse, siis vaid põgusalt ühepäevakohvikute draamadest. Tõsi, ka sellest vähesest uhkas mulle vastu äratundmisvalu. 

Aga miks ma üldse selle raamatu koju viisin. Ma nimelt ei pööranud tähelepanu, et see autori kõrtsmiku karjäär algas kusagil 2012. a. Ma mõtlesin, et see jäi kuhugi minu noorusaega. Mis ühtlasi oli selline veider aeg, mil igas külas, ei, isegi mitte alati külas, vaid just nimelt kahe küla vahelisel tühermaal või võpsikus oli mõni kõrts, baar või - kui tohib nii peenelt nimetada - ööklubi. Ja ma mäletasin üht sellist kusagil Karksis (tõesti, minu viga, kaanel oli ju Karksi-Nuia, aga no kes see neist liitkohanimedest ikka lõpuni sotti saab), kuhu läks pool Viljandit kokku. Ja siis ma mäletasin sealt Karksist veel, et jamad hakkasid seal alati juba maja ees parklas peale, aga mis sest siin ikka rääkida, see pole selle raamatu teema. Siin raamatus on kokad ja minestrooned ja kohalik Konsum ja tervisekontrollid ja salamängupõrgud ja ärivaistuga baaripidajad ja konkurendid, sõnaga, kõik see, mis teeb kõrtsmiku elust keskmisest põnevama elu.