Unistuste inventuur

Täpselt samamoodi nagu mind võlus mõned aastad tagasi tema "Pool kollast päikest", võlus seegi tekst. Seekord liigume ajas tänasesse päeva, tegevuspaik on nihkunud pigem Ameerikasse. Ent selle kõige taustal on tugevalt ikkagi juured, traditsioonid, esivanemate tarkus (ja vahel ehk ka tagurlikkus?). Teemad on universaalsed (valimine perekonna ja karjääri, üksinduse ja suhtes olemise vahel), ent selle kõige kohale laotub ka rassiline eripära. Kusjuures loo teeb põnevamaks see, et siin kohtame valdavalt jõukamal järjel mustanahaliste elu, ilmselt oleme harjunud seni pigem vastupidise pildiga...

Neli naist. Hellitatud nigeerlanna Chiamaka, kelle veidi halenaljakad katsed reisikirjanikuks saada lisavad romaanile kergust. Rikka perekonna võsuke reisib ja fantaseerib, katsetab suhetega ja on muidu selline paras romantik. 

Tema nõbu Omelogor on olnud tegev finantsalal, aga nagu juba traditsiooniks saanud, siis sahker-mahker käib asja juurde ja nüüd on ta majandusliku kindlustatuse haripunktis jõudnud käia ära Ameerikas ja hakata õppima/uurima midagi seoses netipornograafiaga (lisaks peab veebilehte "Ainult meestele"), nüüd on tagasi Nigeerias. Kui mind üldse selle loo juures miski häiris, siis O. Robyn Hoodi-nimelise ettevõtte tegevus ("y" on loos taotluslik). See mõjus üks nõks liiga klišeelik-roosamannalikult, aga noh, eks igal ajal on omad jutupunktid. Teisalt oli tal palju elutervet tarkust ja tema märkused ühe teatava riigi aadressil oli puhas kuld. Mida tema naksakuses mulle meeldis.

Kolmas naine Zikora on Chia sõbratar, kelle armastuse otsingute kurvilised teed viivad raseduse ja üksikema staatuseni. Jällegi suurepärased olustikupildid ja kirjeldused, selle kohal vanad kombed ja perekonna jõuline sekkumine.

Neljast naisest keerulisim ja vähimagi huumorita on Kadiatou lugu. Kui eelpool mainitud tegelased olid ilmselgelt fiktiivsed, siis siin on autor pöördunud elust enesest materjali poole. Kuigi jah, konkreetse kõnealuse vahejuhtumita oleks sarnaseid lugusid üle ilma küllap ikkagi palju. Liiga palju. Igatahes on siinse loo ajendiks Rahvusvahelise Valuutafondi direktori Strauss-Kahni juhtum 2011. aastal, mil too vägistas hotelliteenija. Ja siis kõik see järgnev.

Adichie kostitab meid taas vaheldumisi erinevate tegelase vaatenurkadega, ajahüpetega (hurraa!), intellektuaalsete dialoogide ja põnevate teadmistega teistest rahvastest. Siinkohal tahaks kiita ka sisukaid joonealuseid. Ilukirjanduses need mind enamasti häirivad, aga siin olid vägagi abiks. 

Meeldis. Väga.

PS. Palun leidke see raamat nüüd üles, eks. Ma saan aru, et pealkiri võib juhtida valedele jälgedele ja ma mõistan, et ega kaanepilt nüüd ka teab mis palju ütle, aga siiski - lugege.