Kellele meeldivad lihtsad ja sirgjoonelised sisututvustused, siis Hunter White, keskmisest jõukam mees, läheb järjekordsele jahiretkele Aafrikasse - suurest viisikust on puudu veel vaid üks - must-ninasarvik. Jahi kirjelduse kaudu saab lugeja üsna põhjaliku ülevaate suurulukitele suunatud jahiturismi korralduslikust poolest, palju on juttu loodusest, ilmselt on see võrdlemisi realistlik (oletan). Sinna juurde kröömike ka kohalikku eluolu ja mismoodi jahist tulev raha kohalike elujärge parandab. Kõik see on üsna anonüümne, üks suur Aafrika, lugejale ei antud mu meelest kordagi täpsemaid vihjeid.
Seega mingis osas selline kena ja hariv lugu.
Aga siis! Lugu hakkab edasi kerima vaikselt, märkamatult kruvides pinget, näidates peategelase õilsate kavatsuste ja moraali muutumist (mõneti nagu Overtoni akna nihutamine). Sa loed ja saad aru, et see on täiesti sürreaalne ja äärmiselt häiriv, ent samas mõjub väga loogiliselt ja usutavaltki. Just see samm-sammuline lähenemine kulminatsioonile, lisaks veel tabav lõpp (ei midagi šokeerivat, aga autori poolt leidlik lahendus), on need, mis jätavad loo mind kummitama.
Raske on sellest rääkida reetmata liiga palju, samas kõik mu mõttekäigud kipuvad olema otse või kaude viimaste peatükkidega seotud. Mõtteainet jagub.
Omamoodi lugu, aga eks seda ma kirjanduselt ju ka ootan. Las jääb närima, las olla häiriv, las tekitab segadust. Kesse viitsiks lugeda mingit tasapaksu jura, kuidas Jüri läks, püss õlal, kõmmutas mingi looma, õhtul istus lõkke ääres ja plöristas parmupilli, pärast tuli Mari ka lõkke äärde, käis välk ja pauk ja kui nad surnud ei ole, siis elavad tänapäevani.
"Sinu lääne moraal on luksuskaup neile, kes saavad seda endale lubada. Ülejäänud maailm peab läbi ajama pragmatismiga."
 |
| Leid krundilt, ilmselt ei kuulu Aafrika suurde viisikusse. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka