Louis jutustab ikka seda ühte ja sama lugu (täitsa põnev, kaua ja mida õnnestub tal sellest veel välja pigistada?), seekord emapoolsest servast. Ema, kelle elu kulges paarkümmend aastat armetus eluheidikute džunglis. Masendav ümbrus, olematu toimetulek, elu alkoholis ja vägivallas. Häbis, kindlasti ka häbis. Verinoorelt abiellu, ruttu lapsed (või oli see vastupidides järjekorras? küllap vist), uued suhted, uued lapsed. Siinkohal tasub rõhutada, et autori ema ei olnud sellisesse ellu sattunud sünnipäraselt, lugejale antakse mõista, et ta oli pärit siiski kübeke parematest oludest, tehasetöölise perest, aga sellesse punkti jõudis ilmselt "tänu" esimesele mehele.
Ma mõtlen, et kui juba selline raamat kirjutada, siis oleks tulnud enam keskenduda, või vähemasti püüda avada, seda murdepunkti, et miks või kuidas toimus seesugune allakäik. Need küsimused jäid praegu pigem vastuseta. Lugeja saab episoodilisi pildikesi ja kohati lõikavteravaid hetki ema elust (ühtlasi ka autori enda elust, eks ole) vahemikus kahekümnendad kuni neljakümnendad eluaastad, aga mis sellele eelnes? Võimalik, et see on mõnes varasemas raamatus juba piisavalt selgelt välja toodud, aga ma tõesti ei mäleta, ei jõua kõigi elulugusid meelde jätta.
Ja muide, mulle meeldib seesuguste lugude puhul alati ka mõelda, et aga kui selle loo oleks kirja pannud keegi teine, ütleme näiteks Kopli liinidel või Akadeemia teel üles kasvanud Aleksander - kas me loeksime? Ja kui ei, siis miks, või kui jah, siis miks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka