Lugu tütarlapsest Ceciliest, kes lamab oma voodis raske haiguse küüsis. Lugejale ei öelda, mis tal viga on, aga tema mõtisklustest ja vestlusest pereliikmetega aimdub, et ilmselt on ta ravimatult haige. Mingil määral on aru saada, et ta teab haiguse iseloomust ka ise, kuigi jällegi, otsesõnu see teemaks ei ole.
Üks, mida voodis lamajal on küllaga käes, on aeg. Ja neil hetkedel, mil perekond ta üksi jätab - ja neid hetki paratamatult on -, hakkab teda külastama ingel Ariel, kellega vahetatud mõtted ongi loo peamine tuum. Palju on arutlemist elu ja surma suurte küsimuste üle. Inimeste ja inglite üle. Erinevate meelte kasutamise üle. Tüdruk tõdeb peagi, et inglil on maiseid asju sama keeruline mõista kui temal taevaseid.
Südamlik lugu, mis võiks olla ahastavalt kurb pisarakiskuja, ent on siiski teatava teravuse ja huumoriga pikitud võluv kahekõne igavikulistel teemadel. Ja kõik need jutud loovad väga kauni ja lohutava silla jõe teisele kaldale, või kui täpsem olla, siis teisele poole peeglit minekule. Kuigi see žanriliselt kuulub vist noorteromaani alla ja siin on mitmeidki lapselikke elemente, siis tundub mulle ometi, et see raamat oleks hingele hea lugeda mineku eel igasuguses vanuses. Loodan, et raamat jõuab sinna ja nende inimesteni, kellele võiks see lohutust pakkuda.
Raamatust võiks kaasa võtta vana hea soovituse - ära kaota oma sisemist last...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka