Täpselt selline pealkiri, mida kohe esietendusest alates mängukavas hästi kirglikult vältida. Õnnestus väga hästi (esietendus 2024 sügis vist). Nüüd üks päev jäid näppu esirea keskel piletid ja... no kuidas ma siis ei võta. Eelmisel õhtul läksin kell 21 magama, et võimalikul kenasti välja puhata. Etenduse päeval viisin end vaimselt maksimaalsesse valmisolekusse, püüdes püsida rõõsa ja roosa. Mures ma muidugi olin, sest ikkagi kolm vaatust.
Aga.
Kõik vaatused lõppesid liiga äkki, kella ei jõudnud veel vaatama hakatagi. Fantastiliselt lavastatud. Oli hoogu, oli valu ja kurbust. Ent oli ka nalja ja naeru. Lavastaja Ivaškeviciuse rollis Puustusmaa ohjas väga ägedalt nii lavapealset kampa kui suhtles ka publikuga (kergelt, delikaatselt, ei pea kartma osalusteatrit :)).
Ja viimasel ajal on vahel juhtunud, et mul on teatris videokaameraga mängimisest veidi juba siiber, siis seekord oli see lahendatud jälle omamoodi ja ägedalt. Töötas hästi ja oli kohati lausa vaimukas.
Mulle. Väga. Meeldis.
Ma tahaks nii väga öelda, et mine, rsk, teatrisse seda vaatama, aga Eestis on sellega vist finito, nüüd on veel vaid kaks mängukorda Leedus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka