Lipud on väljas, punane vaip lahti rullitud... aeg esietenduseks.
Edouard Louis on juba rääkinud (eesti keeles siis) enda muutumisest ja isa allakäigust, nüüd on järg ema käes. Kui kogu sotsialismus kõrvale jätta, siis igati tore, nagu alati.
Ja ärge muretsege, naerda saab ka.
Ja selle noore lavastaja nahas küll olla ei oleks tahtnud, ma nii elasin kaasa talle (ta on hirmus sümpaatne). Mu meelest kukkus ju üldjoontes kenasti välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka