Jätsin koguni loovkirjutamise töötuppa minemata, et vaid saaks värske ja puhanud peaga Dostojevski põrandaalusega sammu pidada :) Samas on lavastuslikult (lavastaja Rainer Sarnet) tegemist nii briljantse tööga, et kui mõttelõng vahepeal ka katkeb või osutub ülejõukäivaks (juhtub sedagi!), siis silmal ilus vaadata ja kõrval imeline kuulata on ometigi.
PS. Mul oleks sellist kirjutamisurgu tarvis. Laseks hommikul end sellega vastu seina lükata ja enne kella 17 välja ei pääse :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka