Sarja teine raamat. Hästi turvaline lugemine, õudkoledate juhtumiste veel õudkoledamaid kirjeldusi ei ole. Kedagi kirvega taga ei aeta. Keegi ei ahista kedagi. Kellelgi pole ka musta masendust.
Raamatu tutvustus ütleb kõik tarviliku ära, ei hakka ise midagi lisama:
Maia ja Janne alustavad ühist elu kaugel Tormisaarel. Nad ehitavad endale kodu, soetavad kariloomi ja perekond hakkab kasvama. Nende kiiresse argipäevaellu toovad vaheldust reisid mandrile, külalised, kirikuskäigud. Ka sõda ei jäta saarestiku elanikke puutumata. Elu lihtsus ja viljatus tunduvad peaaegu kadestamisväärsed ning panevad lugeja igatsema seda otsest kontakti loodusega ja moonutamata inimsuhetega, mille tänapäeva inimene on ammu kaotanud. Autor kirjeldab noorpaari kasvavat armastust ja usaldust ilustamata viisil, millest ei puudu ka soe huumor.
PS. Hästi hea mõte on minna Sarvele raamatut pildistama ja siis raamat üldse mandrile unustada.
Väga.
Väga.
Hea mõte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka