Puhkus / Linnateater

"Puhkusega" läks seekord ses mõttes kümnesse, et ega pärast Omaanist tulekut oligi vaja meenutada, et milline üks tavaline puhkus välja näebki :) Noh et kõik see liival külitamine ja muud kõrvalised aktiviteedid. Samas kui ma esimesest reast seda rätiku liivale sättimist ja suhu-silma sattuvaid liivateri vaatasin, siis... ega ei igatse küll.

Sellel lavastusel võiks küll pikk iga olla (väga äge õnnestumine Mikk Jürjensil, ta nii kirjutas kui lavastas), sest mulle tundub, et seal on paljugi sellist, mida suur osa inimestest teatrisse just otsima lähebki. Samastumis- ja äratundmiskohti, nalja ja naeru, elulisi piinlikke hetki, kübeke ootamatust. Karakterid olid ka kõik sellised, et lähemalt või kaugemalt pereringist või tutvuskonnast sa nad leiad. 

Ja muidugi iga inimese peas see mõtete virvarr, mis jooksma hakkab, kui kohtad reisil teisi eestlasi. Pole vahet, millises situatsioonis see juhtub. Ma uskusin kuni läinud aasta oktoobrikuise Türgini, et see on maksimaalselt piin, aga siis sain ninanipsu (tervitan siinkohal T+M, teiega olid väga lõbusad õhtud!)

Enda jaoks märgin ära harva juhtuva seiga - ma ei tundnud praktiliselt kogu etenduse aja Kristjan Üksküla ära. Ma ei ole kindel, kas seda on minuga varem juhtunud (jätan kõrvale äsja lavakast tulnud esimest hooaega teatris mängivad noored näitlejad). Tõsi on, et ma ei ole teda viimasel kolmel-neljal aastal vist laval näinud, aga "Puhkuses" on ta ikka teist masti tegelane, et see mind küll vaevas, midagi lõi nagu tuttavat sisse, aga pilti kokku ei pannud.

PS. Suurema üllatusmomendi saamiseks soovitan enne etendust MITTE lugeda Sibritsa arvustust Postimehest. Õnneks profid näitlejad mängivad muidugi nii hästi, et avastseeni puänt siiski päris kaduma ei läinud.

PPS. Äärmiselt ilusa kujundusega kava on seekord. Ma vist ei olegi varem nii teinud, et loe küll veebist kavalehe ära, aga teatris ostan paberkujul ikkagi.