⭐️⭐️⭐️⭐️
"Kikiimura" Kivastik: Kivastiku jutud mulle meeldivad. Need näevad välja umbes nagu mees isegi, sellised pehmed ja karvased ja samas väikese sädemekesega silmas. Neis on südamlikkust ja soojust, nostalgiat, muusikat (kohe tuleb meelde "Taevatrepp", eks ole), aga sekka viskab ka teravamat. Inimesed on sellised... päris inimesed noh, meie seast. Ses suhtes tõmbaks natuke paralleele Vadiga.
⭐️⭐️
"Ood minu sisemisele jobule" Myko Loog: poes niisama sirvides andis sõnavara ja -kasutus justkui lootust. Kui aga pikemalt lugeda, siis on see pigem killurebimine killurebimise pärast ja suure sõnavahu sees üksikud eredad mõttevälgatused. Hirmus palju on ka mõttekorduseid, mis jupiti neid tekste kusagil veebis ilmutades võisid olla andestatavad, aga raamatus lugedes kohe mitte ei lähe.
⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
"Apelsinid pole ainsad viljad" Winterson: oeh, no see oli hea. Üsna hull lugu, aga Winterson on osanud seda vahendada nii, et see lugedes ei muserda ega aja ahastusse, on ikka mõni humoorikas seik ka. Lühidalt, usuhull naine (mees on ka, aga see on nii taustal, et päris imelik) lapsendab väikese tüdruku, kellest kavatseb misjonäri kasvatada. Kasvamine ja kujunemine õrnas eas nii veidras kogukonnas annab ikka kuhjaga väärt ainest. Tugev sarnasus Rijneveldi "Õhtute ängiga".
PS. Kaanekujundus meeldib mulle üliväga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka