Omaan, vol 10

Päris algne reisiplaan ei ei tähendanud üldse Tiwis peatumist, vaid sisaldas lõunas asuvat Masirah saart (Omaani "Maldiivid"), aga pikk autosõit + praam ja seega soovitavalt mitmeks ööks jäämine näis liiga ära nudivat muud toredused. Kõrbe lühendamine, nagu eelpool mainitud, sai teoks kohapeal.

13.-16.01 – Masqat (3 ööd)

16.-18.01 – Nizwa (2 ööd)

18.-19.01 – Misfah (1 öö)

19.-21.01 – Wahiba Sands (2 ööd, 1 öö)

21.-23.01 – Tiwi (2 ööd 3 ööd)

23.-25.01 – Masqat (2 ööd) 

Täna ütlen, et nii lühikese reisi puhul on igatahes mõistlik Masirah saar välja jätta. Niisamuti päris lõunas asuv Salalah piirkond (pärast neil maanteedel kulgemist leian, et Salalah´sse läheks pigem siselennuga). Need jäävad järgmiseks korraks. Pisike Tiwi, kuhu meil olude sunnil suisa 3 ööd juhtus (paljud ei ööbi seal üldse) ei ole ise mingi suurem asi asula, aga kui tahad põhjalikult kolada Wadi Tiwis ja Wadi Shabis, siis vähemalt üks öö on siiski mõistlik siin magada. Lisaks kui sa teed Omaani ringi vastupäeva (nagu meie), siis jõuad sa siinkohas (tegelikult juba Sur´is, aga linnas otseselt ei tundunud väga ujutavad rannad olema...) üle pika aja mere äärde ja saad võimaluse ujuma minna (Tiwi ja Masqati vahel on palju tühje randu, kus teoreetiliselt võiks õnnestuda ujumisriietes vette minna). 

Kui need paar käimata jäänud väga kauget kohta kõrvale jätta, siis lähematest jäi kripeldama ikka Omaani "Suur kanjon" Jebel Akhdar ja Jebel Shams. Kui vähegi aega on ja auto võimaldab (või võtad kohaliku juhiga ekskursiooni), siis seal peaks kindlasti ära käima.

Väga paljud peatuvad sel ringil Sur´i linnas. Sõitsime sealt küll läbi ja sõime mere ääres, aga selle lühikese ajaga Sur end meile kätte ei andnud. Tean, et seal on dhow´de muuseum (mille kohta pole palju kiidusõnu küll kuulnud), majakas ja üsna linna lähedal ka roosa rand ja Ras Al Haddis kilpkonnade kaitseala, võimalik, et sealpool oleks põnevam olnud.

Praktiline info lühidalt

Transport

Olen kohanud netiavarustes tegelasi, kes liikunud Omaanis ühistranspordi ja häälega - saab hakkama küll, aga see ei ole kindlasti esimene valik. Rendiauto on siiski pigem kohustuslik. Ja kuigi pisikese sedaaniga saab suurte linnade vahel kenasti kulgeda, maanteed on siledad ja laiad, siis kui oled natukenegi seiklejaloomuga ja tahad vahel ka maanteedelt maha keerata, siis auklikke kruusateid sa ikka üksjagu tundma saad, rääkimata sellest, et ka väiksematesse mägedesse sattumine on kerge juhtuma. Asulates on aga väga palju "lamavaid politseinikke", nii et juba nende pärast soovitaks kõrgemat riistapuud.

Kas võtta pisike linnamaastur või ikka suure nelikveoline tööloom? Mitte küll obligatoorne, aga üks nõks vist kalduks siiski suurema töölooma poole. Ja pealegi on kütus ju ka odav: umbes 0,5 EUR / liiter. 

Kokku sõitsime selle aja jooksul ligikaudu 1500 kilomeetrit, nii et kui Masirah saart või Salalah´i ette ei võta, siis need rendifirmade limiidid on mõistlikud küll (12 päeva kohta oli paljudel 2400-3000 km).

Tagastamisel mingit "norimist" ei olnud, 2 minutit ja valmis. Neli päeva hiljem on deposiit samuti vabastatud, millal täpselt see juhtus, ei oskagi öelda.

Parkimiskohti oli üldiselt vabalt, muidugi mingid nädalapäevad ja kellaajad mõnes popis kohas (õhtul Muttrah turg näiteks) võivad vahepeal peavalu valmistada; pealinnas mõnes kohas oli ka parkimisautomaate näha, aga kuna endal ei olnud kordagi vajadust neid kasutada, siis ei oska kommenteerida).

Internet

Hirmujutud, et WiFiga on nirud lood, ei vastanud tõele. Kõigis öömajades (ja neid oli igat masti, urkast neljatärniliseni) oli see olemas ja korralik ka, kannatas videoklippe ja fotosid üles laadida. 

Teel olles aitas netiga hädast välja Airalo eSim. Põhiliselt läkski seda Waze´i kasutamisel vaja. Waze toimis suurepäraselt, paaris kohas jubis väheke. Turistile vajalikud teeviidad on meile arusaadavas keeles olemas, aga väiksemates kohtades muidugi mitte ja no aadresse ilma vist üles ei leiaks. Mingit nutiabilist on ikka vaja.

Ja kui juba internetist kõnelda, siis laadimisest ka :) Pistikupesad on G-tüüpi (ehk see kolm kandilist auku). Meil loomulikult ei ole kunagi ühtegi üleminekut kaasas.

Õnneks on sul alati võimalus olla loominguline või reisida inimesega, kes suudab elektriga seotud ülesandeid taltsutada.

Raha

Tänase seisuga 1 OMR = 2,18 EUR

Kunagi ammu tundus, et oli rohkem ikka sinna kahe ja poole euro poole, seega kogu reisi arvestasimegi nii (ja ikka tundus seal kõik oluliselt odavam kui Eestis). Nüüd seda kurssi vaadates tuleb muidugi veelgi enam nutt peale.

Meie läksime Omaani ühegi riaalita. Lennujaamas ka ei vahetanud. Olime juba nädala Omaanis olnud, kui esimest korda füüsiliselt riaale peos hoidsime (ATMist võtsime).

Kaardimaksega saab hakkama 95% juhtudest. Ja kui üks samosa-putka ei oma makseterminali, siis küllap kõrvalasuvas on. Wadi Shabi üheriaaline paadisõit tuli ka sulas maksta. Käigupealt muudetud ühes öömajas taheti sularaha, aga selle kohta hoiatas vastuvõtupoiss aegsasti Whatsappis ette. Siis võtsimegi pangaautomaadist. ATMid on lihtsad ja mugavad, inglise keel kenasti olemas, kurss oli väga hea (isegi pisuke teenustasu juurde arvates).

Jootraha, tundub, üldiselt keegi ei oota (või lugesime kehakeelt valesti :)), ei, tegelikult on sellest Omaani Fb-gruppides juttu olnud, et jootraha ei ole (veel) väga levinud. Snorgeldamistripil juhtusime ühte paati italianodest golfimängijatega ja nemad kangesti tahtsid ikka paadipoisile anda ja tegid seltskonnas vastavat kihutustööd. 

Riietus

Ei midagi hullu, turistile antakse ju palju andeks. Omaanlased ise on küll oma maani hõlstides. Kui jalutad autoremonditöökojast mööda - hõlst on seljas, autopesulas niisamuti, rääkimata puhtamatest töödest. Võõrtöölised käivad küll pükstes ja T-särgis. Naised on kaetud, nägu enamasti on näha, aga on ka neid, kus vaid silmad (mõnikord isegi mitte need) paistavad. 

Siiski leian, et tagasihoidlikult kombekas riietus võiks ka turistil olla. Keegi ju kurjalt ei jõllita või sakutama ei tule, aga tänaval kohalike vahel liikudes ega ikka ei tahaks küll kintsu või rindu välgutada, samuti hakkas väga silma, kui mõni valge naine oli küll kaetud, aga riieteks olid liibuvad retuusid ja tihedalt ümber ja rinnapartiid rõhutav T-särk. 

Riietele tähelepanu võidakse juhtida teatud kohtadesse sissepääsul. Mošeed loomulikult. Kuigi imestasin, et mõni mees oli küll põlvpükstes (kuskil kodukorras oli viidatud, et siiski pikad püksid ja pikad käised peaksid ka meestel olema). Samas tabas meid üllatus Nizwas vanalinna ümbritsevale müürile minnes, et T. põlvpükstega sisse ei lastud. Müür ei ole pühakoda, isegi mitte siseruum, aga jah, see oli see kord, kui piletit ei müüdud. Õnneks elasime 50 meetrit sissepääsust ja saime kiiresti vea parandatud.

Naisterahval on soovitav kaasas kanda õhukest suurt salli, aitab pea alati välja. Juuste katmine oli nõutav ainult mošees, mujal mitte. 

Wadi´de juures oli ujumisest juba juttu. Eks iga reisija peab ise tunnetama, kas ja kui palju ta kohalikku kultuuri ja kombeid austab või mitte. Naisturistid wadi´s ujusid valdavalt ikka trikoos, vähem bikiinides. Kohalikud naised kogu keha katvas ujumiskostüümis. Rannas päevitamist ei olnud, turistidest vettekastjad olid ikka harjumuspärastes ujumisriietes. Kuna rannad on pikad ja laiad, siis pigem otsida koht, kus parajasti kohalikud perekonniti aega ei veeda. Nad ise on muidugi ka delikaatsed ja kui mõni valge naine paljalt vees toimetab, siis eriti lähedusse ei tiku. 

Rannad

Kui jutt juba randadele läks, siis tavapärane rannaelu puudub (suuremate ja/või privaatsemate hotellide rannas mingil määral seda vist on). 

Kui keegi räägib Masqati imelistest avalikest randadest, siis need on umbes sellised nagu allpool näha.

      

Vasakul Qurumi rand ja paremal Al Khuwair. Ega neil ei olegi tegelikult midagi viga, kõndida-joosta kena, aga kes ootab klassikalist rannaelu, see peab ehk pettuma. Kui keegi väga igatseb randa ja ujumist, siis soovitaks pigem liikuda linnadest väljapoole. On ilusam ja õnnestub ehk ujudagi.

Masqati ja Tiwi vahel on allpool nähtavat ilusat värvi vett ja tühje randu palju. 

 

Majutus

Öömaja soovitan ikka mõni aeg ette ära võtta. Ega lageda taeva alla ju jää, sest kui auto istumise all, ju siis midagi kuskilt ikka leiab, aga kuna turismiäri on Omaanis siiski võrdlemisi nooruke, siis on piirkondi, kus veel vähe majutusi. Eriti need väiksemad kohad (Nizwa, Misfat, Sur...). Teen tavaliselt paar kuud varem Bookingus lemmikute loendid iga linna kohta ja siis harva vaatan, et kuidas olukord on. Ja loendisse hakkas ikka üsna usinasti tekkima kiri, et saadavust ei ole. Niisamuti praegu mäluvärskenduseks mõnd öömaja üle vaadates avastasin, et näiteks suvalise veebruari-märtsi kuupäevaga ei olegi vabu tube. Sama asi kehtis ka suuremate hotellide puhul. Nii et kui oled ikka meeldiva ja sobiva hinnaga öömaja välja vaadanud, siis liiga kaua jokutada ei tasu.

Kõik öömajad (7) olid puhtad ja korralikud. Ka see viimasel hetkel hädaga võetud õnnetuke (55 eurot/öö, sh hommikusöök) oli küll natuke retrolik, aga väga puhas ja kõik vajalik olemas. 

Kuigi need öömajad olid väga erinevad, siis jäi kohati mulje, et neil on mingid ühtsed standardid, mis on selgelt paigas. Näiteks olid voodid kõigis majutustes väga head, voodipesu lumivalge ja pehme nagu mõnes riigis vaid mitmetärnihotellides. Konditsioneerid toimivad ja loogilised (naera-naera, see pole alati nii:)). Kõrbetelgis muidugi ei olnud, aga telgis vast suht mõttetu ka :) Kes on lugenud "Minu lõunamaad", see teab, et vetsud ei taha sugugi igal maal hästi funktsioneerida - Omaanis töötas kõik laitmatult! Ja muide, hambahari ühes minipastatuubiga oli olemas viies majutuskohas. Pudeliveega ei koonerdata, nii et seda öömajja vedama ei pidanud.

Mis oli teistmoodi... Hotellides küll oli dušinurk eraldatud, aga teistes väiksemates kohtades mitte kunagi. Ehk et vannitoas plaaditud põrand, ühes nurgas WC-pott, kuskil kraanikauss, prügikast ja siis ühes nurgas dušš. Ja siis sa pesed seal, püüdes võimalikult vähe vett laiali pritsida. Ma ei tea, mis teema neil dušinurkade või kasvõi lihtlabaste dušikardinatega on. 

Enamasti sellise ligi paarinädalase reisi jooksul ma üle 2-3 öömaja ei taha võtta, kulutab liialt aega ja toob kaasa tülikaid sekeldusi, võtab ju iga sisse- ja väljaregistreerimine ka aega, oled kellaaegadest sõltuv ja need muud jutud. Kui sa ei liigu ainult suurte hotellide vahet, kus vastuvõtulaud ja administraator kogu aeg olemas, siis hästi palju saad alati oodata ka võõrustajat. Mõnel maal ei loe midagi, et oled täpse saabumisaja ette teada andnud, ikka on host läinud vanaema vaatama, kapsaid kastma või turule räime ostma, siestast kõnelemata. Iga kord ei oska muidugi seda saabumisaega üldse öelda. Seekord oli öömaju palju, aga kordagi ei tekkinud tüdimust või väsimust, sest kõik toimis. Võõrustaja oli olemas või kui ei olnud (ühel juhul sattus meie saabumisaeg palvuse ajal), siis olid eelnevalt saadetud selged juhised ja ligipääsud. 

Ma loodan, et kõik, kes seni on kõhelnud Omaani reisimise osas, nüüd sama reipalt nina selles suunas keeravad.

Selle postitusega tõmban nüüd oma Omaani-vaimustusele pidurit :) Igatahes lühidalt võin öelda, et olen oma ideaalse lõunamaa leidnud: 

kus on talvel soe, aga mitte liiga palav; 

kus ei ole hullult niiske, nii et voodi ja rõivad on märjad ja kõik hallitab; 

kus on kord justkui majas, aga samas ei ole kõik viimse millimeetrini klanitud ja sätitud ja reglementeeritud; 

kus inimesed on sõbralikud ja ausad, aga samas ei ole võltsi näotegemist ja pugemist, tüssamist ka ei ole; 

kus on turvaline ja mõnus olla ka naisterahval; 

kus hinnad on normaalsed; 

kus toit on maitsev, normaalne tomat ja kurk on inimõigus ning ei pea võitlema kogu aeg sibula või paprikaga (ei naera, see on väsitav); 

kus ei ole tüütuid putukaid (kogu reisi jooksul sain kaks sääsekubla, ühtegi vahendit kordagi ei kasutanud, polnud kaasaski); 

kus isegi ämblikud on hästikasvatatud ja oskavad mu teelt kõrvale hoida (väikese sõrme suurust isendit ühel korral nägin maja seinal, aga see oli tõesti nii väike ja hele, et küsisin T-lt isegi, et kas see on see, mida ma kahtlustan või siiski kruviauk, aga vastust ei olnud tarvis oodata, sest kruviauk läks suht kohe jalutuskäigule).