Omaan, joogist-toidust, vol 9

Omaani toiduga võin ma puusse panna, sest eks siin ole mõjutusi nii paljudest teistest köökidest, et või ma lõpuks täpselt aru saan, mis see päris-päris Omaani köök on. India köök eristub küll selgemalt, aga Lähis-Ida road on mu jaoks ühes suures pajas puha :)

Alustame peamisest - alkohol. Peamine on see sellepärast, et ma mõtlesin korduvalt, miks ometi eestlased massiliselt Omaani ei külasta. Palju lähemale lennata kui nt Kagu-Aasiasse (vaata, mis toimub Tai suunal, eks ole). Suutsingi välja mõelda vaid kaks põhjust - alkoholi ja rannaelu puudumine. Mõlemat, muide, üksikutes kallimates kuurortides vist saab. Aga siis on alkohol muidugi kallis ka. 

Omaanis jood kohvi (qahwa) ja karaki teed. Kohv on üsna teistsugune, timmitud erinevate vürtsidega (kardemon, safran, roosivesi, nelk, kaneel... muidugi mitte kõik korraga). Esimesel korral ehk võõras, aga harjub ruttu. Paljudes väiksemates majutustes, aga ka ärides, on kohvikann laual ootamas, ikka ühes datlitega, mis mõrkja kohviga ideaalselt kokku sobivad. Karaki tee on vürtsikas piimaga tee. See hakkas mulle maitsema esimesest lonksust. 

Ega tänavakohvikutes on joogid tihtipeale ebaseksikas pakendis

Olemas on ka moodsamad ja kenamad kohvikud. Teisalt, seda kõike näeme me kodus ju niigi.

Värskelt pressitud mahlad olid samuti igati ausad (va üks koht kõrbeväravas, kus oli täielik saast), ei olnud eriti isegi jauramist siirupi/suhkru/jää lisamisega, maksis enamasti 1,50 - 2. eurot. 

Kindlasti võiks ära proovida roob´i. Kahjuks liiga sageli menüüs silma ei hakanud, aga nt Nizwa müüril oli kohe üks spetsiaalne kohvik. Roob on... jook ja magustoit ühes. Kreemine jogurt on blenderdatud mõne marja või puuviljaga, tundub olevat sees ka törts vaniljejäätist. Klassika peaks olema granaatõuna-roob.

Jookidest kõneldes on naljakas ka mokteilide rohkus menüüdes. Ma ei tea, kelle initsiatiivil. Kas see on püüd turisti alkoiha ära petta või on see nende endi alateadlik soov lääne moodi olla... Nii et ära liialt erutu, kui näed menüüs Mojitot vm kokteili, kraadiga kraami see ei sisalda :)

Söögiga on Omaanis väga hästi. Ei liiga taimne, ei liiga lihane. Skeptikud leiavad tuttavaid roogi, uudishimulikumad ka katsetamist väärivat.

Hommikusöögist

Üldiselt suurem osa majutusi pakub hommikusööki, ent sageli on broneerides võimalik valida, kas soovid või mitte. Enamasti võib sellest välja lugeda vihje, et söögikohti on ümbruskonnas piisavalt ja need on igati konkurentsivõimelised. Meil oli üks majutus ilma hommikusöögita, sõime väljas, maksis 4 õumaigaadi, ehk ligi 9 eurot (sh kohvid, mahlad, Omaani leib, omletid ja plöksid).

Kui sa just tärgeldatud lumivalgeid laudlinu ja lauahõbedat ei oota (meie lõunamaades tavaliselt ei käi sellistes kohtades), siis tegelikult on väljaspool majutusasutusi väga maitsvad ja odavad toidud. Hästi tavaline arve kahekesi süües oligi 4 - 6 OMR (8 - 16 EUR). Selle sees siis paar värskelt pressitud mahla, vesi, üks-kaks nö praadi, värske salat. (käisin eile päevakat siin Tallinnas söömas, maksis 7,70).

Mittemidagiütlev välimus, aga väga maitsev - imeõhukese krepilaadse küpseise vahel on juust või muna, lõigatakse kas ruudukesteks või keeratakse rulli.

Eelmisega sarnane, aga paksem ja nätskem, taas vahel juust ja... ah, ma ei hakka ütlemagi, et patuselt hea.

                                     

Omaanipärane klassika: mitmesugust leiba, paksem ja tihkem on maldouf, üliõhuke on khubz. Seda paksemat, magus-soolakat rebivad kohalikud parema käega ja kasutavad "kahvlina". Haaravad hummust ja labneh´i (nõrutatud jogurt, ehk siis kokku midagi kreemja juustu taolist, imemaitsev), samuti indiapärast läätserooga d(h)al´i. Õhemale keerutavad nad osavalt õhukese omletilaadse kraami sisse. Juurde ikka tomatit, kurki, oliive. Ka kastmes ube vms.

Tüüpiline hommikusöögikomplekt (Nizwas)

                                             

Võib-olla meie jaoks kõige veidram hommikusöögilaual on balaleet - vermicelli nuudlid (magusad, maitsestatud kardemoni ja roosivee ja ehk veel millegagi), millele lajatatakse kuhja otsa muna (omleti kujul). 

Ja siis veel quroos - nagu meie väikesed pannkoogid, peale niristatud datlisiirupit või mett. Pidevalt see meil silme ees vilkus, aga no ei suutnud hommikuti süüa, nii otsustasime ükskord pärastlõunasel söömal neid tellida. Juhtus mingi Bangladeshi teenindajate kamp, üks teenindaja pudistas midagi vastuseks, meie ajasime oma, varsti kutsuti järgmine tüüp appi, ei midagi. Ei ole ja ei ole. Mida nalja, et ei ole!? Nii pannukate isu ju. Lõpuks suure hädaga toodi meile ikka need suured maldouf´id, me olime juba peaaegu rahul. A kus on mesi, kus on datlisiirup, ei olnud kogu ülesanne veel lahendatud. Poisid olid püsti hädas nende valgete veidrikega, ma saan aru. Lõpuks kui me enam-vähem rahulolevalt sõime nende soolase toidu juurde käivat leiba, datlisiirupit peale niristades, seisid poisid ukse kõrval rivis ja vaatasid suurte silmadega pealt. Küllap räägivad veel lastelastelegi, mis imeloomad need küll kunagi söömas käisid :)

Peenemad kohad ja putkamajandus kõrvale jättes näeb söömine välja sedasi, et laua taha istudes tõmmatakse peale üliõhuke kilepalakas ja alles sellele laotatakse kõik tellitu. Kohalikud söövad, nagu moslemid ikka, parema käega. Ja sõna otseses mõttes parema käega. Väga kärmesti suudavad riisi sõrmeotste vahel mudida ja vedelasse kastmesse kasta, abiks võetakse ka leivaga suhu toimetamine. Välismaalastele tuuakse kahvel ja lusikas (loe: nuga). Kohalikel on väga tavaline, et kontide tekkides pannaksegi need lihtsalt lauale, ei mingit abitaldrikut vms, kuhu kondid toetada. Kui siis kõik söödud, tuleb teenindaja ja tõmbab kilepalaka neli nurka kokku ja viib tekkinud läbukompsu minema. Vsjoo. Ei mingit ümber klientide ukerdamist, et kokku koguda taldrikud või poolikud vaagnad või toidujäägid või salvrätikud vms. Natuke naljakas ja võõras, teisalt mõnes mõttes kiire ja mugav. Mingites Aasia riikides on seda vist ka olnud...

Muul ajal sööd nagu ikka, on kõike. Kala, liha (muidugi mitte siga), mereande. Igasugused shawarma-laadsed road. India kööki on palju, ehk et kogu kupatus keeratud mõne masala vms kastme sisse. Rohkem kohalik roog on kana või lammas riisiga, lihakraam on siis küpsetatud koos riisiga, läbi imbunud ja mahlane. Praed on sageli nii suured, et mõistlik on kahe peale üks võtta. Riisi ei jõua nagunii enamasti kõike ära süüa. 

Ka erinevates marinaadides väiksemate lihatükkide vardasse ajamine ja grillimine on levinud (mishkak). Lihakraami hulka tuleb siinmail arvata loomulikult ka kaameliliha. Ise ei proovinud, menüüs paaris kohas nägin (hautisena).

Kui lõpuotsa tärnihotelli õhtune bufee kõrvale jätta, siis niisama kohvikutest söömistest oli see vist kõige kallim, kokku 8 OMR (17,5 EUR): hirmus maitsvas kastmes krevetid (palju!), lisadega riis ja fattoushi-salat, kastmeid jms veel lisaks ja muidugi värsked mahlad.

Kui mõnes lõunamaariigis on värske kraamiga keeruline, siis siin mitte. Eriti ei proovinud erinevaid variante, sest pea alati oli olemas vana klassika fattoush. Vist Liibanoni päritolu, sisaldab mis iganes rohelist liblekest, tomatit, kurki, krõbekuivi khubzi-ruudukesi. Kastmeks kerge ja mõnus sidrunimahl+sumahh (äädikapuuviljadest maitseaine). Sageli oli peale puistatud granaatõunaseemneid. Lihtne, aga täiuslik! Ja panite praegu tähele, et ei mingit sibula ja paprikaga jahmerdamist. Mõni ime siis, et ma Omaanist vaimustun :) Aga siiski, sibulaarmastajad ei pea muretsema, sibul esineb ikka mitmetes roogades, lihtsalt mõnes riigis topitakse seda praktiliseks kõigesse, kuhu aga saab. Omaanis oli kõik viks ja viisakas ja mõistlikkuse piires. 

Omaanis (nagu ka näiteks Mauritiusel) meeldib mulle, et sul on alati ka kiired ja üliodavad alternatiivid läheduses saadaval. Kui ei taha kuhugi maha istuda ja põhjalikumalt sööma hakata, siis kuskil on ikka mõni hindu löönud leti püsti ja müüb värskeid samosasid (hind tükist 0,1 OMR, ehk 0,22 EUR; mõnes kohas olid vist veelgi odavamad, sest antigi kohe nelja või kuue samosa hind). Need filotainast kolmnurksed, õlis kuldpruuniks küpsetatud erinevate täidistega pirukad on maailmatu patused ja toitvad. Enamasti on sisuks kartul või mingi juurviljasegu (herned!), väga harva õnnestus ka kanalihaga leida. 

Näeb välja nagu tavaline vahvlikoonuses jäätis, aga see alumine osa on hoopis keerusai, mis seestpoolt vooderdatud Nutellaga, ja alles suratud jäätis sisse (chimney cone). Eriti seda ette ei jäänud, aga kui jäi, siis pikk järjekord lookles ka. Ei tea kindlalt, aga saan aru, et brittidel, ungarlastel ja türklastel on vist ka midagi sellist?

Hotellitoit on hotellitoit, aga paari kogemuse põhjal tundus, et ikka tublisti kohaliku köögiga miksitud. Hummus ja labneh ja Omaani leivad jms on üldiselt lääneliku kõrval olemas. 

Nii et mis ma nüüd öelda tahtsingi :) Omaanis on Eestiga võrreldes võimalik, ma usun, vähemalt poole soodsamalt süüa. Ma tegelikult ka ei julge mõelda, mis neil veel poes toiduained maksavad... 

PS. Kas ma juba mainisin, et Omaan on jumalik?