Minu San Francisco

Esmalt, uhh, mis lugu!

Kogu lugemise aja kummitas mu peas "mõtle, kui see raamat oleks ilmunud kümme aastat tagasi"... See kreisipööra vikerkaarevärviline ja psühhedeelne elu oleks raputanud korralikult. Tänasel päeval enam suurt sensatsiooni ei ole, ent huvitav ja tausta avav sissevaade loomulikult jääb. Pealegi austan ma iga kell autori soovi kogetul laagerduda lasta.

Autor, 28 aastat vana, läheb pärast bakat ja kahte cum laude magistrikraadi Fulbrighti stipendiaadina Berkeley ülikooli doktoritööd kirjutama. Ega tal enne San Franciscot ka just hallides toonides elu ole olnud (Indoneesia transsooliste naiste ehk waria´de uurimine, rännud Lõuna-Ameerikas; lugege tema koos Beritiga kirjutatud "Seitset maailma") ), aga nüüd keeratakse ikka kohe mitu vinti peale. Kuna nii doktoritöö kui ka käsil olev filmiprojekt Nõukogude hipidest soosivad osaluseksperimente subkultuursetes seltskondades, siis neid siin lehekülgedel ka kamaluga tuleb. Ja nii lükkab Terje ise ka üha sagedamini jalga peput paljastavad püksikesed või hullutavalt kirju trikoo ja läheb linna peale hula-rõngast keerutama, kinnistesse klubidesse, proovib erinevaid psühhedeelikume, shibari-kunsti (lugege ka "Minu Rumeeniat") jne, jne. 

Ja siinkohal tulevadki mängu need eelpool mainitud kümme aastat. Ma kahtlustan, kui autor oleks oma kogemuse kohe kuumalt kirja pannud, siis oleks ehk puudu analüüsiv osa. Täna arutleb ta erinevate nähtuste tagamaade üle, oskab märgata, kas ja millist efekti need tema peal mängivad, ta leiab seoseid, aga ka ebakõlasid. Nii moodustub kokku nauditav ja silmaringi avardav tervikpilt. Küps vaade kogu seiklusele ja karvastele ja sulelistele.

Ma nüüd valdavalt mainisin seda subkultuuride kirjumirjut skenet, aga tegelikult on siin peidus veel üks teine lugu, mille raamatusse raiumine oli küllap kõige keerulisem otsus autori südames. Tunnustan! Ja olemata ise neis kingades kunagi olnud, tundub mulle, et ta on selle mustri väga hästi kirja saanud.