Lugemisaasta 2025

Aasta 2025 andis mulle 132(+1) põnevat rännakut (seda on küll 51 raamatu võrra vähem kui mullu, aga ega ma kurda). Inimesed, lood, seiklused, käidud rajad... Kuna loetud sai kõige veidramates kohtades ja olukordades, siis oli neist kaaslastest igatahes üksjagu rõõmu ja lohutust. Isegi kui mõnda neist sai kirutud ja ühe tärniga hinnatud (kahel korral), siis midagi õpetasid needki. Aasta kokkuvõttes oli mu keskmine hinnang 4,1, mis paneb mind ennastki imestama. Kuskil keegi kuidagi on istutanud mu pähe, et ma olen ebamõistlikult kriitiline, aga kui vaatan seda keskmist hinnet, siis ei kõla see kuidagi kokku.

Suurimad elamused. Esimene poolaasta oli täiesti naisautorite päralt, nagu näitab ka kesksuvine postitus. See ei olnud sihilik, sest nagu mõne teist teavad, siis sookvootidest ei arva ma midagi, või tähendab, arvan küll :)

Teine poolaasta seevastu tuli meestekesksem. Pilt jäi selle kohta tegemata, aga võin mainida, et seal olid Fosse ja Kasemaa ja Thielemann ja Williams ja Pirogov ja Vahter ja... No ja päris lõppu lajatas siiski üks naine ka, nimelt murca oma "Kahe hundiga".

Kui on keegi, kes saab ja tahab väga harva lugeda, siis mõned soovitused lõppevast aastast oleksid järgmised:

Romantika

Mitte päris minu žanr, aga seda tuli mul tänavu päris palju lugeda. Võitja mu jaoks Niall Williamsi "Neli armastuskirja". Loost tähtsam on siin keeleilu (tlk Triin Tael).

Luule

Kindlasti murca "Kaks hunti" ja Piret Eesmaa "Hiirekõrvul". Esimene neist lavaluule, teine proosaluule. Ja tegelikult torkaks ma siia väikesearvulisse seltskonda ka Martin Alguse "Elektro".

Eesti romaan

Siin fookus hajub, sest eks seda on seinast seina olnud, sõltub ju ka, kas sind huvitab kaasaeg või ajalugu või üldse mingi kindel teema. Romaanivõistluselt olid lobedad Kristi Küppari "Viimane lusikas" ja Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria".

Ajaloo ja naiste poole kaldu oli Eva Koff "Õhuskõndija".

Kodumaine ilu- ja elukirjandus (ei oska paremini määratleda, päris klassikalised romaanid ei ole)

Kairi Look "Tantsi tolm põrandast", Kristiina Ehin "Südametammide taga", Indrek Koff "Ära oota midagi", Brigitta Davidjants "Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte", Andrus Kasemaa "Minu kangelased". Need kõik on mu meeles meedias ka piisavalt kajastust leidnud, nii et tutvustada pole tarvis.

Siia sain nüüd veider kombo, aga ühe, veelgi veidrama, peaksin siia gruppi veel lisama: "Laulgem kaasa. Vally Ojavere laulusõnad". Raamat, mille rõhk laulusõnadel ja veidi ka nende sünnil, aga kus ridade vahel hargneb põgusate sähvakatena lahti erakordne elu ja saatus. Selle naise elulooraamatut loeks küll.

Tõlkekirjandus

Katja Kettu "Ühe kassi ülestähendusi" (üsna tõsielul põhinev, õrnalt kättemaksuromaan), 

Markus Thielemanni "Põhjakaares kõmab kõu" (väga puudutav, kuigi peategelaseks noormees), 

Elena Fischer "Paradiisiaed" (ilmselt žanrilt young adult, pole mu tavapärane lugemisvara, aga see sobis), 

Ingeborg Arvola "Vestersand. Laulud Põhja-Jäämere äärest" (sarjast "Põhjamaade romaan", triloogia teine raamat, tuul viliseb kõrvus ja suud-silmad lund täis, aga elu on elu on elu),

Zane Daudzina "Lapsepõlv Kommunaalias" (mälestused Riiast), 

Jen Beagin "Suur Šviits" (täiesti sooda, esimesed 2/3 jumalik, lõpp vajus veidi ära).

Ja Jon Fosse oma "Septoloogiaga" võiks ka siin nimekirjas olla.

Reisikirjandus

Vimasel tunnil lisandus siia lemmikute hulka Terje Toomistu "Minu San Francisco", lugu, mis lööb mitu kärbest ühe hoobiga.

Anneli Ramos Põder "Kuuba ühes hingetõmbes" (Kuuba-kujuline auk on nüüd eestikeelses kirjanduses täidetud; mis peamine - siit saab kätte kõik selle, mida enne või pärast Kuuba-reisi tarvis teada),

Johanna Adojaan "Minu Belgia" (noor autor, aga nii ägeda sulega; erilise huumorisoonega ja üleüldse... mingi durrellik vaib on juures), 

Jens Veende "Minu Hiina" (hea jutustaja; kui need puändini jõudmised oleks paremini lihvitud, siis täiuslik; ja no Hiina, me tulevik, sellest on vaja nüüd üha rohkem teada)