Minu Maroko

Ma ei ole eriti Minu-sarja raamatutega teisele ringile läinud, vist kolmel-neljal korral, mõne erilisema reisisihtkoha puhul (nt Albaania ja ka eesootava reisi puhul, midagi on vist veel olnud). Marokot ma tahtsin ilma sinna reisimatagi üle lugeda, natuke kartsin ka (eks nii mõnedki sarjas ilmunud raamatud on nö oma aja lapsed; oma ajas aktuaalsed ja põnevad, hiljem pigem mitte). Tahtsin nostalgiast, ikkagi algusaegade raamat (kui Goodreadsi uskuda, siis kannab järjekorranumbrit 16). Omal ajal tekitas ju ka furoori, sest islam, eks ole, moslemid, eks ole. Kümmekond aastat tagasi elasime maailmas, kus see tundus põhiline murekoht olevat, Eestis vist ka. Või kes see enam nii täpselt mäletab. Nüüd on sõjad ja pandeemiad ja juudid ja kliimapaanika ja mis kõik veel muidugi fookust tublisti nihutanud.

Autor pani lugejad ohhetama ka sellega, et ei olnud lihtsalt keegi paariks kuuks Marokosse õppima või reisima läinu, samuti ei komistanud ta poolkogemata islami usu otsa. Kõik oli sootuks teistmoodi ja teises järjekorras. Islami usu leidis ta ühegi meheta, see ei tahtnud paljudele pähe mahtuda. 

Nüüd oli põnev teada saada, kuidas elab tema ja ta pere tänasel päeval (raamat on ilmunud uute lisapeatükkidega). Ja seegi on olnud seikluslik ja närvesööv.

Huvitav oli ka tänasel päeval neid lugusid elust Maroko mägikülakeses lugeda. Uue aja asjad murravad jõuliselt sinnagi sisse ja kõik enam päris vanaviisi ei ole (Marokos elamise aeg jäi sinna nullindate algusotsa), ent õnneks kõrvalistesse kohtadesse jõuab kõik aeglasemalt. 

PS. Ma mõistan küll, millega ja miks autor nii mitmeidki lugejaist ärritanud on, aga ma ei tea, kuidagi õnnestus sellest mööda vaadata.