Hindasin küll viiega, aga algatuseks veidi ju nuriseda võiks. Need vist suures osas olnud fb postitused, kohati pikemate vahedega ja seetõttu on üksjagu korduseid sisse lipsanud. Mis fb-s on mõistetav ja andestatav, ent raamatust ja järjest lugedes veidi ikka häirib. Aga noh, väike asi sellel suurel pildil. Samuti oleksin ma korjanud vähemaks õpinguaegadest (ja üle mõistuse keerulist) loetelusid lohisevatest mõistetest jms. Mõistan hästi, et seda oli vaja illustreerimaks kogu seda õudust - illustreeris ka! -, aga mõnes kohas ehk läks paljuks ja oli tarbetu.
Üldiselt siiski põnev, hoogne ja asjalik lugemine. Mis peamine - vajalik. Me ju teoreetiliselt teame seda kõike niigi, aga tegude ja tulemusteni hästi ei jõua, seepärast on sedasorti meeldetuletus tarvilik. Pean hetkel silmas just ikka perearst vs. EMO ja, või noh, mis me sellest räägime, hakkame kaugemalt pihta. Kuidas me ise võtame väga vähe vastutust oma tervise eest, sageli koguni vastupidi, hävitame seda mitmel rindel. Või siis kõik need EMO juhtumid, kus inimene ise täiesti sihipäraselt liigub p...kursil, aga sina arstina pead ikka andma oma parima sellise inimese ülesputitamisel. Üsna demotiveeriv, ma usun.
Väga meeldis ka kontrast pealinna EMO ja Kärdla haigla vahel. Olgu selleks patsientide profiili erinevused (saan aru, et pealinnas on ikka ebanormaalselt palju endale igasugust sodi sisse söövaid-joovaid-süstivaid, eluisu kaotanud, ärajoonud tegelasi) või töökorralduslikud iseärasused või kollegiaalsed suhted. Haiglatoidust kõnelemata :)
Iseenesest mulle meeldis Tänavsuu sirgjoonelisus, väheks on meil seda jäänud. Need pikemad arutlused meeldisid kohe eriti (ilmselt on need raamatut kokku pannes juurde kirjutatud, mitte fb-s ilmunud).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka