Või

Kui jaapani kirjandusega juba ühele lainele suudad saada, siis on see igati loetav kraam. Tõsi, minu maitsele oli see liiga pikaks venitatud, miinus kakssada lehekülge oleks teosele kõvasti juurde andnud. Ootuspäraselt palju kohtab siin kultuurierinevusi, neid peangi raamatu juures kõige huvitavamaks. Kuigi eks seegi kõik ole juba tuttav. Ikka on peresuhted kuidagi kaledad, päevi täidavad pikad tööpäevad ja napp seltsielu, kultuurielu suisa olematu, välimus on tähtis (aga märksõnad muidugi sootuks erinevad; kui loed, siis jälgi). Jaapanlaste elu on mulle alati kuidagi kurb ja üksildane tundunud.

Põnev oli korraks mõtiskleda ja vaadelda meie köögikultuuri erinevast perspektiivist. Mulle on tundunud alati Jaapani köök keeruline ja võõras, ent ei ole mõelnud, et lääne köögikultuur (raamatus rõhk suuresti Prantsuse köögil) tundub samavõrd keeruline neilegi. Näiteks roa valmistamine, milleks tarvis ahju, võib olla päris kõva pähkel, sest ahju paljudes kodudes ehk polegi. Ja kui sul pole ahju, siis ilmselgelt on selle kasutamine üksjagu harjumatu. Niisamuti raamatu oluline "tegelane" või ei ole vist Jaapani köögis just kõige levinum toiduaine, aga võin ka eksida. 

Lugu ise ja selle kulg oli pigem keskpärane, vajus kuidagi hajali pidevalt. Ehk pidigi sensatsioon olema pigem toidul, ühiskonnas levinud soorollidel, välimusele rõhumises...

Kellele raamat ei ole veel ette juhtunud, siis lühidalt: vanglas ootab apellatsioonikohtu otsust veider gurmeetoidu austaja, kes on oma roogadega võlunud vanemaid mehi ja need väidetavalt mõrvanud. Intervjuudest on ta seni keeldunud, nüüd asub tegudele nooruke ajakirjanik, kes püüab läheneda toidu ja retseptide kaudu. Mõrvad ise siin kuigivõrd suurt tähtsust ei oma, enam on siin avatud väidetava mõrvari tausta, ajakirjaniku ja teda ümbritsevate inimeste lugusid. Midagi koorub välja nende inimeste minevikust, kogu lugu muudab neid endidki...

Lugu on inspireeritud tõsielusündmustest, nn Konkatsu tapja toimetas päriselt 2007-2009. Samas kiire otsingu põhjal saan aru, et kuigi palju neid päris elust ilukirjandusse üle kantud ühiseid nimetajaid vist ei olegi, ongi sõna otseses mõttes kirjanikku inspireerinud see lugu.

PS. Kiitus joonealuste segituste eest, väga vajalikud!