Mulle meeldib Telleri käekiri. Ei mingit liigset leelotamist ega uina-muinat. Üsna napid laused, aga täpsed ja õige varjundiga. Usutav ja kaasahaarav.
Mulle meeldivad ka ta teemade valikud. Need ei ole mugavad teemad. Õigupoolest näiteks seekord on teemavalik nii ebamugav, et ma ei ole näinudki nii kägistatud levikut instas. Ma muidugi tean, et tsitaadipostitused ei ole nii populaarsed kui endast poolpaljalt piltide riputamine, aga ausalt, sellist "levikut" ei ole ma veel kordagi näinud. Minu viga, kasutasin teemaviiteid.
Raamat leinast, süütundest... Jutustaja, isa, on diplomaat, kelle elu ja töö jaguneb Berliini ja Pariisi vahet, mõni aeg tagasi töötas ta ÜRO juures Lähis-Ida teemadega. Neli aastat varem on surnud tema tütar Joanna, meeleavaldusel seitsme meetri kõrgusel müüril, mille Iisrael on Läänekaldale ehitanud. Seda ühenaisemeeleavaldust kanti üle ka televisioonis ja nii sai ta Joannat jälgida neli päeva, mille noor naine müüril veetis. Ühel hetkel lülitati kaamerad välja ja järgmisel hetkel ei olnud Joannat enam seal üleval. Kas ta kukkus kurnatusest, hüppas ise või hoopis lasti ta maha... Küsimused jäid toona vastuseta, nüüd, leidnud juhuslikult ühe salapärase autori raamatu, leiab isa veidraid vihjeid ja kokkusattumusi enda ja oma tütre eluga ning asub taas vastuseid otsima. Selline õrnalt põnevikumaiguline lugu, aga see pole peamine.
Kui norida, siis lugu jooksis alguses väheke konarlikult. Tekkis pisuke segadus, kes on mina-jutustaja, kas see on kogu aeg üks, ja mis ajast täpsemalt jutt. Kuigi mulle kerge segadus ja krüptilisus ju meeldib, tundub ometi, et siin oli tasakaal natuke paigast ära. Siiski-siiski, küll peagi ree peale saab :) Veidi tekitas segadust ka lugeja ootuste üles kütmine, tunnistan, et see pinge kruvimine häälestas mind millekski... suuremaks, põrutavamaks. Lõpp oli veidi... meh.
Nii et jah, vastakad tunded seekord. Pigem olen lugedes kohanud, et üliäge lugu rikutakse ära nõrga stiiliga, seekord üllatuslikult vastupidi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka