Antagu mulle andeks, aga sellest esimesest loost, "psühholoogilisest oksest", oli veidi raskem läbi närida, võtsin lõuatäie siit ja teise sealt, aga nuneh. Mihkel Muti vastuskiri muidugi väheke päästis. Raamatu lõpulugu jällegi selgitas kenasti asja ja nomaitia, te võtke see avantüür ette muidugi, aga ma usun, et teil on vaba voli ka lugeda esmalt viimane ja alles seejärel esimene lugu.
Kõik järgmised lood olid aga just see vana hea Mudlum, keda mulle meeldib lugeda, kirjutagu või mitukümmend aastat vanast kohvinirest köögikapil (kusjuures kirjutaski). Ikka on tore, kui keegi mäletab, või vähemasti teeb nägu, et mäletab. Mida müüdi, kus müüdi, mida seljas kanti, mida ja kuhu torgati (seebipulgad, jeebus, mul hakkab endiselt ka pärast raamatu sulgemist ainuüksi sellele mõtlemisestki kõht valutama!).
Aga tõsiselt - kas keegi teab, miks mõnikümmend aastat tagasi nii massiliselt parasiitide otsimisega tegeleti? Et nagu päriselt oli vajadus koolitäite kaupa laste tagumikes vatitikuga surkida? Kas oli siis olukord nii hull? Või miks me tänasel päeval selle õuduseta ikkagi kenasti hakkama saame. Oih, vabandust, tagumiku asemel torgiti ju paar aastat vatitikuga ninas, olin juba unustanud. Teeb suht sama välja.
Raamat mulle meeldis.
PS. Ma jumaldan nööpe. Ja usun tänaseni, et väikelapse käelise tegevuse arendamiseks võiks lasta neil vanadelt hilpudelt nööpe küljest lõigata, niite ära harutada, siis sorteerida, kokku lugeda (arvutamisoskus!) jne.
Võin sulle paljulapselise ja sealjuures veel alaealiste laste emana kinnitada, et parasiidid on veel praegugi väga aktuaalne teema. Mitmed korrad aastas tuleb sellega tegeleda. Korralik peavalu, vahel teitab totaalset jõuetust, nagu võitlus tuuleveskitega
VastaKustutaSeda ma usun küll, aga ma just imestasin seda, et vanasti (täna vist ju enam mitte?) koolitäite kaupa neid proove võeti... Võib muidugi olla, et oligi väga suur probleem, lihtsalt see statistika klassiruumi ei jõudnud.
KustutaAga muidu, jumal tänatud, et sa olemas oled.
VastaKustutaTänaseks on enam, kui kinnitust leidnud, et need raamatud, mis sulle sobivad ja meeldivad, need sobivad ka mulle.
Vahel ma mõtlen, et kas tuleb millalgi esimene, mille peale mõtlen, möh! Aga ma kahtlen, kas sellele küsimusele vastuse saangi, sest sa lihtsalt neelad raamatuid.
Aitäh, selliseid sõnu on hädasti vaja aeg-ajalt kuulda. Sest mis seal salata, eks ma vahel ikka mõtlen küll, et loeks niisama, ja üldse, kas on vaja mööda erinevaid keskkondi enda loetut laiali laotada.
KustutaPS. Ma võtsin nüüd tempo rahulikumaks :)