Ma ei tea, kas see romaan on pelgalt ajastu või Hollandi ühiskonna peegel, pigem mõlemat korraga? Rusuvalt jäigad ja kammitsais peresuhted. Suuremat ei räägita, tunnete näitamisest kõnelemata. Kui ema ütleb pojale "ahah", siis selles on põhimõtteliselt arvamused ja hinnangud viimase vaat et poolele elule. Isaga pole lood paremad, aga see ongi veidi keerulisem lugu. Omamoodi vägikaikavedu.
Ja ma ei tea, see tundub suht metsas mõte, aga ometigi läksid mu mõtted korduvalt "Tõe ja õiguse" juurde (ilmselt mingi äratundmine töö ja moraali küsimustes, muidu ei tohiks ju olla põhjust paralleele tõmmata).
Loetav küll, aga ma praegu tundsin, et ei olnud minu jaoks õige aeg, võiks nüüd vahepeal miskit helgemat ka olla. Ei ole küll kindel, et Bukowski ja Spark ja Teller seda pakuvad, aga noh, ajad on sellised :)
Hakkan vist viimaks viirusest jagu saama, igatahes leidsin endas jõudu teatripileteid kühveldada. Paljude poolt kiidetud "Vereliini" suvised piletid Saueaugu teatritallu on müügil. Niisamuti sel suvel (vist Saaremaal) mängitud "Dora Mia ehk kellele kuuluvad unenäod" jõuab novembris Põhjala tehasesse. Mina juba rabasin piletid, raba sina ka, kui huvi on. Ja pärast ära tule ütlema, et ma ei öelnud. Ja seda te ilmselt ka juba nägite, et Theatrumis esietendub detsembris Jon Fosse "Näitemäng"? Seesama Fosse, kelle esimene raamat pani mu kõhuvalus väänlema, ent iga järgmise raamatuga sai tema käekiri omasemaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka