Ma olen viimasel ajal palju vetsuteemadele mõelnud. Suure osa elust elasin ära nii, et ma eriti ei käinudki avalikes tualettides. Viimasel ajal olen rohkem käinud. Ühel päeval, kui oli juhtunud kokku juba kolm või neli korda, et enne mind olid potis pidurdusjäljed ja ma käitusin nii nagu sellistel puhkudel ikka - võimaluste piires koristasin jäljed -, siis jäin mõtlema, kuidas teistel kombeks.
On ju nõme kellegi teise järelt koristada. Samas kui ma astun vetsuboksist välja ja jätan selle endisesse seisu, ehk üsna s...seks, siis minu järel sinna astuv tüüp ju mõtleb, et mina lasin kõik täis. Ja olgem ausad, Eesti on piisavalt väike ja paljud kohad nii väikesed, et üsna kergesti on kohe teada, et mõelda vaid, see kodanik X tuli kabiinist ja pott oli p...e, on ikka räpakoll.
Nii et ma küsin (ja õnneks on teil endiselt võimalus ka anonüümselt vastata) - kuidas käitud sina, kui sisened WC-sse, kus pott on eelnevalt räpane? Jah, võib ka välja tagurdada. Alati ju ei saa. Jah, võib järgmise sisenejaga dialoogi astuda, et "it wasn't me" 😀
 |
| Üks vetsupilt Balilt |
Kui pott on ikka räpane-räpane siis võimalusel tõesti tagurdan välja. Kui selle konkreetse poti kasutamine on ainus võimalik viis keha kergendada ja järgmise võimaluseni oodata ei saa siis kasin poti, kasutan ja enne lahkumist veendun, et järgmisele jääb võimaluste piires "kultuurne" olukord. Esiteks seesama, et järgmisena tulija ei peaks si**ajaks mind ja ega ise ka rõvedat paika kasutada ei taha.
VastaKustutasama, mis anonüümne. Ja kui ma suudan ka mõista pidurdusjälgi, siis sellest, miks inimesed serva täis lasevad ja paberid prügikasti kõrvale viskavad.. aru ei saa..:(
VastaKustutama ka kasutan avalikku tualetti ainult ja ainult äärmiselt äärmuslikumal vajadusel. Kui pott juhtub olema räpasest räpasem, ja tagurdamine on täiesti välistatud/võimatu, siis, ei, ma ei korista, panen lihtsalt silmad kinni ja näpud kõrva. ja väljun ülihelikiirusel, jaanalinnu meetodil, silmad poolvidukil. Kui ma ise hästi ei näe, siis ei nähta ka mind.
VastaKustutanii palju siiski keskendun ja enne lahkumist veendun, et prilllaule ei pissi ja pabereid maha ei loobi.
Vetsuga seoses on kõige kohutavam pilt 70ndate Keilast, kus mul lapsena suur pissihäda ja kui siis leidsime ühe koha, siis seal olid lausa mingid ussikesed põrandal. Võttis igasuguse häda ära. Ülikoolis ei saanud aru, kuidas ühikas ka.. pidevalt prill-lauale sattus. Õieti teadsin küll ühe rahva eripära sinna jalgadega ronida ja kükitada. Õnneks pole ammu enam väga hullu kohta sattunud. Aga olen üks, kes pigem tagurpidi välja astub. Ning muidugi ise kasutades proovin jätta kõik nagu enne oli.
VastaKustuta