Ma mäletan oma esimest kogemust Fossega, sellesamuse "Septoloogia" esimese raamatuga. Oli raske. Sisult ja vormilt. Samas ka võluv ja külge haakiv. Vahepeal proovisin Fosse teisi raamatuid, need läksid väheke paremini. Septoloogia teine raamat tegi mu juba täitsa ära ja kolmandast ärme parem räägigi. Lugemiselamust ei kahandanud seegi, et aastaaeg veidi vale on. Need raamatud tegelikult vajavad taustaks pimemusti sügisõhtuid ja kõlekülmi talvepäevi, mil tuul vilistab korstnas, ahi on külm ja motivatsioon on maas.
On jõulueelne aeg, kunstnik Asle tunneb, et maalimisega on nüüd kõik. Viimane inventuur valmis ja poolikute tööde hulgas on tehtud, galeristi Beyeri juurde tuleb nüüd veel viimane käik. Seekordsel jõuluõhtul on erandlik naabrimehe õe juurde minek, mille erakordsust rõhutatakse lugejale läbi raamatu, ent millega täpselt see rutiinist murdmine tipneb, selle osas jääb siiski veidi tõlgendamisruumi. Sagedaste kõrvalepõigetega meenutab Asle olnut, seekordses köites ennekõike suurt armastust Alesit ja usuni jõudmist.
Kahe Asle sissetoomine mulle võttena meeldib. Kas teine, see alkoholile alla vandunud, haiglas olev Asle on lihtsalt teisik või väljamõeldud tegelane või lihtsalt võimalus mõtiskleda ja vaadelda ühe inimese elu võimalikke valikuvariante...
Ega ma endiselt oska öelda, kumb siin mulle rohkem mõjub, sisu või vorm. Ehk ikka mõlemad, sest nii suurepäraselt teineteist toetavat kooslust ei kohta just sageli. Hüpnootiline, korduste ja rütmiga mängimine kannab inimese oma rada kulgevaid mõtteid kuidagi eriti hästi. Samal ajal mõtlen ka, et mida see tõlkijale tähendab. Ühegi punktita lugu tõlkida nii, et see lugedes ometi orgaaniliselt ja usutavalt mõjub, see on kõva pähkel. Ilmselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Sõna sekka