Skrami debüütromaan oli omal ajal Norras (või üldse Skandinaavias?) tõeline vaikuse murdja. Raamatu ilmumisaasta oli 1885, tütarlapsed läksid mehele eesootava suhtes pilkases pimeduses (või siis vastupidi - lemberomaanide roosaudu sees hõljudes, seda valusamini peagi kukkudes), nii mõnigi kord esivanemate "õrnalt suunaval" toel. Mis iganes juhtuma hakkas või toimus, selle eest pääsu ei olnud.
Ja kõiges, mis valesti läks, oli ikka ja alati süüdi naine. Kui mõni söakam julges emale/tädile kurta, siis kinnitasid nood, et "tuleb teha nii, nagu on õige". Õige oli vaikida, kannatada, rohkem ja paremini püüda. Kui mees ringi tõmbas, siis oli loomulikult süüdi naine - ta ei olnud piisavalt armastusväärne. Kui mees igal õhtul nospli täis tõmbas, oli süüdi naine. Mehe juurest ära ei tohtinud samuti minna - äkki ta käib siis alla. Kuigi see kõik muserdas noorukest Constancet, siis näib, et isiklikust tragöödiast hullem oli teadmine, et nii oli see peaaegu kõigis perekondades. Teiste naiste peamine lohutus seisneski vaid selles, et nad rääkisid enda sarnaseid läbielamisi. Nii saabus kibe tõdemus, et "vanad petavad noori".
Aegumatud teemad, mõttekohad. Kas armastuseta abielu on prostitutsioon? Kes on tehingu osapooled ja millised peaksid olema tingimused? Süsteem on mäda, aga kes on süüdi? Kus ja mil moel murda siis see nõiaring?
Tugevalt autobiograafiline romaan, omas ajas kindlasti sensatsiooniline. Et keegi kirjutas sel moel abielust, seksuaalsusest, topeltmoraalist...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar