Eilseks, mis oli ka füüsiliselt väga kiire ja toimekas päev, olin lolli peaga kunagi leppinud videokoosoleku. Mõnes mõttes üsna konkreetses sõnastuses, teisest küljest jättes täpsustamata, kus t ä p s e l t teine osapool paikneb. Kuna kõnealune teema on seotud ühe Kariibi mere saarega ja ta oli paar päeva varem andnud märku, et sai oma tegemised tehtud ja "lendas tagasi", siis mina eeldasin (neid koolitusi on palju, mis õpetavad, et ära sa kunagi eelda!), et ta on seal kuskil. Jäi küll ebaselgeks, et kas –4 või –6 tundi minu ajast. Abivalmilt üritasin aja leppida kokku tema järgi.
Pole tarvis vist lisada, et kõne laekus minu kõige magusamal uneajal :)
Tegelikult viibis ta hoopis ühes Kesk-Aasia riigis, ehk siis +4 tundi. Mõnel inimesel lihtsalt muutuvad töökohad nii tihti ja geograafiliselt laia amplituudiga.
Kodulehega tegelesin hiljuti. Teenust osutas ümberilmarändur. Temaga oli ses mõttes asi selge, et ta andis aegsasti teada, millises riigis ja mitmendal nädalal on tal mahti tööd teha ja et see on +5 tundi.
Nüüd mõtlen, et millises geograafilises punktis ma järgmiseks näiteks oma raamatupidaja taban...
Kunagi, kui ma veel PP-le sotsiaalmeediat tegin, siis eriti koledad olid need nädalad, kui ma Mehhikos olin. Oli see ajavahe 7 või 8 tundi (Mehhikos on mu mäletamist mööda kolm ajavööndit, aga võin ka eksida), igatahes üsna skisofreeniline oli tüdrukutega suhelda. Oli kuidagi nii, et kui mina hakkasin juba liinilt ära end sättima, siis hakkas küsimusi-mõtteid-ülesandeid laekuma. Ja kui mina hommikul ärkasin ja oleks tahtnud tegudele asuda või täpsustada vms teha, siis nemad olid juba tööpäevale joone alla tõmmanud. Aga ei, kõik on ju tehtav ja mõnes mõttes ka lõbus. Õpid aega paremini planeerima, saad aru, et need ajaaknad on üürikesed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar