Aastat on olnud juba täpselt poolteist kuud ja ma läksin esimest korda teatrisse sel aastal. Karm. Kuna ma olen meelepäraste lavastuste leidmisega võrdlemisi kimpus, siis olen pilgu pööranud väiksemate teatrikoosluste poole. Koguni komöödia kui sellisega olin valmis leppima. Enese lohutamiseks valisin käimata saali (Viimsi Artium) ja meelitasin peretuttavad ka kaasa. Artium, muide, on täitsa hubane, eriti fuajee. Saal on hea tõusuga (mitte et see oleks mind mõjutanud, sest ma istusin esimeses reas, nagu ikka 😛).
Prantsuse komöödia, selline täiend oli pealkirja (te saite loodetavasti aru, et "Nimi" ongi lavastuse nimi) ees. Ilmselt oleksin pidanud sellele natuke rohkem tähelepanu pöörama. Veidi selline üle võlli värk, ju nii peab, ma ei tea neist asjust nii täpselt. Igatahes alguses ei saanud üldse vedama, see üle mängimine oli võõras. Mingil hetkel harjusin vist ära või said näitlejad hoo üles, ei tea, aga siis oli juba pilt kenam.
Muidu idee - klassika. Õhtusöök, külla tulevad perenaise vend raseda naisega ja kauaaegne sõber. Mingid liinid - samuti klassika. Abielupaari olmeline naaklemine, küllatulnud paaril niisamuti, sekka ühisest minevikust seiku. Uudsem teema on siis sündiva lapse nimega seonduv, selle ümber kogu trall lahti lähebki. Tulevane isa laekub esimesena ja viskab õhtu süütu nalja lapse nimega seoses. Edasi ma ei räägi, mõni teist äkki läheb ka seda vaatama (tšau, emps!).
Tore-tore.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar