Ei tõusnud

Ma olen viimasel ajal teatrite suurtest piletimüügikampaaniatest kuidagi kõrvale jäänud. Vaatan nagunii igal hommikul mängukavades sama päeva etendused läbi ja sobiva etenduse ja sobivate istekohtade korral võtan või ei võta piletid. Täna sattusin kogemata Draamateatri piletimüügi tipptunnile, kõik oli jälle umbes. Täna, muide, on väikeses saalis "Skalpell" (Malmsten+Puustusmaa) ja vabu kohti oli viiendasse, sellesse maailma parimasse ritta, seal on ees see jalasirutusruum (räägib eriti pikakoivaline tütarlaps, eks ole :))

Täitsa kogemata leidsin maikuusse uue lavastuse, dramaturgiks Epner ja lavastajaks Ojasoo, muidugi mu süda jättis paar lööki vahele. Täitsa kogemata oli üks vaba koht esimeses ja üks koht teises reas. No ma klikkisin, kuigi maikuusse mingi kuupäev kinni panna on enam kui kahtlane. Aga siis vaatas mulle järsku vastu 2 x 60 eurot ja... ma ei tea, mu käsi lihtsalt ei tõusnud maksma seda. 120 eurot paari tunni ajaveetmise eest, mille sisus ma ju päris-päris lõpuni kindel ei saa olla.

Ja siis ma äkki mõistsin veel ka, et kurja küll, raamatud on ikka õudselt odavad. Esiteks raamatust ma saan ikka enne kassasse marssimist rohkem aimu. Poes võin lehitseda ja katsuda ja lugeda siit ja sealt ja... Pealegi enamasti "jagub" ühest raamatust ajaveedet kauemaks kui poolteiseks kuni kolmeks tunniks. Tegelikult, kui aus olla, siis selle konkreetse lavastuse puhul polnud isegi veel üleval infot, et kui pikk see olema saab, arusaadav muidugi ka. Lisaks on konkreetse ostetud raamatuga võimalik veel nii mitmelegi inimesele rõõmu valmistada, eeldusel, et teie maitse muidugi ühtib. Ja ma ei salga, hiljuti olen ma eriti aktiivselt sukeldunud raamatute järelturule. Ostnud olen ma sealt kauemgi, aga ise pole müüma kippunud. Aga jah, nüüd siis tähendab, et mul on võimalik see ostetud raamat omakorda näiteks poole või kolmandiku hinnaga edasi müüa. Teatri puhul on raha läinud ja mina jään oma "saadud elamuse" paistele peesitama. Ma olin nüüd väheke irooniline ehk, ja ausalt, eks vahel on teatrist saadud elamus olnud ju ka igati oma raha väärt, isegi on olnud valmidus lavastust teist korda minna vaatama. 

Tegelikult läksin hoopis ja ostsin kahele kontserdile piletid, umbes sama raha eest, või noh, natuke rohkem ikka läks. Saan koguni kaks toredat õhtut. Ilmselt ka suht riskivabad ettevõtmised, ehk et laval ei ole ängi ja musta masendust, ei röögita õnnetus suhtes piineldes kopsutükke välja, labast komejanti ka ei ole, natsid-juudid jt täna kohustuslikud teemad jäävad samuti puudutamata (kuigi see üks konkreetne laulja võib küll mõne kahtlasevõitu nalja teha, aga nendega ma olen harjunud). Sõnaga, olen lootusrikas. 

PS. Kui Viru keskuse juurde juhtute, siis minge vaadake ilusat rahvarõivaste näitust "Ammu sätitud". Pühalepa rahvarõivaid kannab naaberküla Leedrihaldjas. See silmailu on piletirahata, maksumaksjana oleme muidugi selle kinni maksnud.