Valdavalt varem meedias ilmunud raamatuarvustused, sekka mõni tantsulavastuse oma ja mõni intekas. Raamatuarvustusi on mu jaoks laias laastus kahte sorti. Ühed, mida on hea lugeda, kui oled ka ise kõnealust raamatut lugenud. Teised, mille puhul vahet ei ole, kas oled lugenud või mitte, arvustus on justkui eraldiseisev lugu. Grigorjevaga on minu puhul see esimene variant.
Eks päris palju on sõnutsemist ja diibitamist. Samas ei saa seda pahaks panna, kuidagi tuleb end kuuldavaks teha. Vist. Või peaks minevikuvormi kasutama? Sest mu meelest on see ilmaelu juba tublisti teisele poole kreeni läinud. Ja kui lõpuni aus olla, siis ega ma feminismist kui sellisest ei saa juba mõnda aega päris täpselt aru.
Mõtteid siin muidugi tekkis, nende pikemalt lahkamisele pole aega kulutada. Märksõnadena jätan tuleviku tarbeks meelde näiteks Kristiina Ehini (tõsi, G. asub üllatuslikult isegi kergelt kaitsvale positsioonile, ajal, mil mitmed teised feministid teda materdavad; täpsustan ka, et siinses raamatus toodud arvustus käib doku kohta, mitte Ehini loomingu kohta). Ka Räpi juurde pöördub G. korduvalt. Täna on vist juba käega löödud, aga ma mäletan küll Räpi esimese luulekogu aegseid torme kirjandusringkondades. Seda, et Räpi luule pole luule ei juletud alguses ju mõnda aega valjusti ajaleheveergudel välja öelda, ei teagi, kes esimene julge oli, äkki oligi G.?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar