Klišee, ehk prantslannadest ja litsidest

Mu mõtlemine ongi vaid üks suur klišee, nõustun. Kõigist ei räägi, hetkel vaid kahest.

Üks meenus mul taas viimase reisimisega. Prantslased. Ma peaks juba harjunud olema, aga ei ole. Ma elan ikka veel selle roosauduse pilve peal, kus prantslased näevad välja nagu Audrey Tautou (ja veel kaks eestlannat, keda ma siinkohal ei nimeta). Ja iga kord hämmeldun ma kusagil reisides nähes laia piha ja raske rinnaga, ebamäärase kartulikoorekarva ja pooleldi väljakasvanud poisipeaga vanemaid prouasid, kes puhtas prantsuses parlevuutavad. No ei saa ju olla. Ja kuigi ma muidu olen juba üsna osav mitmekümne meetri pealt lennujaama väravas rahvuskaaslasi eristama, siis hiliskeskealiste prantslannade ja eestlannade puhul panen pidevalt sajaga ämbrisse.

Teine teema, ja hoidke nüüd tooli käetugedest, on prostituudid. Tallinna kesklinna omad. Või noh, eriti üks konkreetne. Kui ma vanalinnas/kesklinnas rohkem liikuma hakkasin, nägin kord üht naist - kõhn, selline narkarkõhn, veidralt vedrutava kõnnakuga, natuke krokodillinäoga, ehk et pika ninaga, riides mittemidagiütlevalt, aga kontsad olid silmatorkavad. Tol hetkel, kui mina teda esimest korda märkasin, väljus ta autost Viru lillemüüjate nurgal, mõtlesin, et ta on kas väga täis või pilves, kummastav oli ka näpus kõlkuv kilekott. Kogu stseen riivas silma. Peagi ununes. Nähtusele nime ma ei andnud.

Teine kord nägin teda Solarise juures samas olekus (purjus või pilves), veidi rohkem üles vuntsitud, bravuurikas, ta läks mingi takso peale, pröökas valjult (enne auto tulekut ka omaette, keset sõiduteed) ja laamendas auto ustega. Nagu öeldud, tal on (minu terminoloogias) krokunägu, seega nüüd jäi juba hästi meelde. Muus osas on ta äärmiselt ilmetu.

Hiljem olen teda kesklinnas näinud praktiliselt üle nädala, kusjuures ma viibin vahepeal saare peal ja  mujalgi, lisaks, nagu te teate, olen ma väga koduse eluviisiga. Ja ometi ma näen teda tihti. Tõsi, sellises olekus pole enam kunagi näinud. Kõnnib sirgelt ja otse ja vaikselt. Tavaliselt on tal saapad, pikad püksid, mantel. Juuksed on äärmiselt õhukesed ja elutud, enamasti lakutult tõmmatud hobusesabasse. 

T-le olen teda juba ammu näidanud ja avaldanud arvamust ameti suhtes. Eks ta esimesed korrad ehk vaatas õlgu kehitades minu "objekti", mingeid selgemaid märke ju ei olnud. Eile astusime uksest välja ja ma jälle rõõmsalt rõkkasin, et näed, see tüüp läheb. Tavaline roomiksaabas, koledad liibekad retuuspüksid, poolmantel, niru hobusesaba. Lonkis meie ees kuni meie autoni, vahepeal näppis telefoni, siis keeras joonelt hotelliuksest sisse, seal, kus me autot pargime.

Ja jälle mõtlen, et klišeed, klišeed, klišeed... kujutad ette kui just mitte iludusi, siis vähemasti end mingilgi määral lille löönud tegelasi, mitte just üleni lateksis tegelast, kellel rinnad ähvardavad korseti rebestada, aga ilmselt konts ja sukk, no kamoon, kleit või seelik ju ikka, natuke normaalseid juukseid ja... Tahaks endale õlale koputada ja öelda, et ikkagi liiga palju filme on vist vaadatud, ei käi need asjad alati nii :)