See pikalt oodatud Hawaii. Mu meelest viimaste aastate sots.meedia küsitlused näitasid Hawaiid pidevalt Minu-sarja soovinimekirja eesotsas. Nüüd siis, pärast kolme last ja mitut muud saavutust, on autor selle valmis saanud.
Autor läheb Hawaiile 2013. aastal, nautima viimaseid vabaduseriismeid, sest noh, 2013 usuti veel, et kraadile taskus järgnevad kodu, pere, lapsed ja kuude kaupa mööda ilma jõlkumistel on kriips peal. Täna me teame, et lapsepõlv kestab ju vähemalt 40. eluaastani ja sünnitavad ka viiekümnesed, ja meestel, noh nendel pole sedagi piiritähist ees.
Igatahes. Noored lähevad (kaks), elavad kolmeteistkümnekesi kahetoalises korteris (mul hakkasid ainuüksi mõttest juba kõht ja kõrvad valutama), vaimustuvad (päike, mäed, vesi), otsivad tööd (naada, Fedja, naada), leiavad tööd (flaierite jagamine, turvamees), matkavad, vaatavad ringi, pidutsevad, töötavad palju. Nagu ikka.
Veider seda küll öelda, ent kõige huvitavam oligi vist see turvamehe osa. Nende hingeellu pole ju palju saanud süüvida. Lisaks annab see natukenegi kokkupuutepunkte kohalikega. Kui tuli raamatu lõpuosas see ringi trippimise osa, siis seal oli muidugi tipi-Jason tegija. Tegelikult ma mõtlen, et kui Silver oleks ette teadnud, et kunagi kord raamat sünnib, siis oleks ta ilmselt sinna ikkagi pikemalt sohvasurfile jäänud, mitte pärast esimest ööd põgenenud. Kahju, väga kahju, kui palju väärt materjali jäi saamata.
Lugedes kummitas mul kogu aeg peas üks mõte, või küsimus, kui täpne olla. Lõpus tuleb sellele ka vastus, aga jah, see lugemisaegne paine oli tore. Kas see tekib kõigil, ei tea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar