Kõik on nii nagu ikka, ehk et mingi perioodi päevikulaadne jutukese veeretamine. Ja üldiselt mulle ju meeldib nii. Lihtsalt mõnes aastakäigus püsib selgroog paremini paigas, mõnes lõdvemalt. Ega siingi oli toredaid lugusid, eriti kui juttu oli lugemismuljetest ("Katk ja koolera", väga hea raamat!, Nina Lykketki mainiti), Hiiumaast või lapsepõlvest Vikerkaares.
Mulle meeldib see pisukene päevakajaline teravus, mis juba mitmendat raamatut järjest on Õnnepalu teksti siginenud. On tekkinud selgem ja ärksam silmavaat. No jaa muidugi rõõm, et tal ka isiklikus plaanis hästi läheb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar