Aasta esimeseks lõpetatud raamatuks sattus nüüd siis selline asi... Mõtteid tekitas hirmus palju (mis on ju hea), kas ma neist kõigist ka jaurata viitsin? Vist mitte, sest aasta läks kuidagi hullu tempoga lippama.
Võrreldes igasuguste mudijatega, kes pole ei aja ega tegude mõttes elada veel jõudnudki, aga juba kirjutavad elulooraamatuid, on sellel mehel muidugi üle õla tagasi vaadates õige korralik pagas. Lisaks ei ole tegemist petisega, kes lubaks kõik hingelt ära rääkida ja siis pärast vaid riivamisi mainib üht või teist seika oma elus. Ei, Hein võtab asja päris tõsiselt ette :) Vanemad, oma pere, tervis, rõõmud-mured, hirmud, ärid, pekkiminekud ja õnnestumised, sahkerdamisedki ausalt letti laotud... Kes armastavad arve (ja enamasti neist ju keegi ei taha avalikult kirjutada), siis ka nendega ta ei koonerda. Teiste rahakotis uudisimutsejad, siin on midagi teile!
Raamatut võib lugeda kui elulugu, aga ka kui omamoodi äriõpikut ühes reaalsete näidetega, koolifüüsika kordamisest kõnelemata, seega igaühele midagi.
 |
| See Lapini töö sobib siia kohe kuidagi eriti hästi, ma leian. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar