Ukselt uksele

1990. aasta ja Peep Vain läheb Ameerikasse ukselt uksele raamatuid müüma. Ma kordan, aasta on 1990.

Mõne jaoks see aeg ja raamatumüügi teemad on ehk ülearugi tuttavad, siis võib-olla pole ka nii huvitav lugeda, ent mul oli küll täitsa tore. Raamatumüügi hingeellu ei ole nii põhjalikult süvenenud, seega see oli hea teadmiseks võtta ja no üleõlavaade ENSV lõpuaega oli ka põnev. Eriti mingid numbrilised infokillud. Ma olin piisavalt laps, et nii mõnestki asjast mitte midagi teada. Kuigi jah, kui me räägime näiteks auto maksumusest, siis mul on üks mälupilt ühelt autoturult, kus küsiti ja vastati üks hinnanumber. Kuna aga tuhanded jäid täiskasvanute lühivormis vestluses nimetamata, siis oma lapsearuga sain aru, et nii odav, selle võiks küll ära osta :) Pakun, et jutt käis üheteistkümnest (tuhandest) rublast. Ja aasta polnud 1990, vaid paar aastat varasem. 

Igatahes on Vain ka arvude ja numbrite osas põhjalik, see mulle meeldib.

Peatükid on lühikesed ja selge fookusega, lugeda kerge ja hea. Vain (või tema toimetajad) oskavad hästi luua kohalolekutunnet, et kuidas päriselt läheb ja tunneb end seal eksootilisel Ameerikamaal üks nõukaajast välja karanud noor mees, kel tahe ja mott on suur, aga pagas na ahtake. 

---

Nüüd aga on tõesti nii, et mõneks ajaks aitab malludest-parvedest-heinadest-vainudest, st elulookirjandusest. Eks ma midagi õppisin igast sellisest lugemiskogemusest, aga nüüd on limiit täis. Tõsi, mul on hea meel, et need juhtusid ette just sellises järjekorras, sest olen üsna veendunud, et Heina ja Vainu järel (kelle mõlema raamatud on siiski põnevad, ladusad, sisukad) poleks kaht esimesena nimetatud mudijat suutnud vist küll lõpuni lugeda.