Uhhuu!

Olin unustanud fakti, et kui ma olin nii umbes põhikooliealine, siis oli lühike periood, mil laenutasin raamatukogust anekdoodikogumikke. "Uhhuud!" lugedes tuli see tunne, võrdlemisi meeldiv koguni, uuesti meelde. Kerge, kiire, muhe. Natuke muidugi kurb ka, sest ütleme nii, et toote/teenuse pakkujast saan ma ju isegi aru, see on tema jaoks lihtsalt äri, mis aitab leiva lauale. Nii nagu sina lähed hommikul tööle ja hakkad müüma robottolmuimejaid, sõitma taksot või lõikama kellelgi juukseid, samamoodi hakkab keegi kuskil müüma külluse laekaid või võlukepikesi või puuksu lillelõhnaliseks muutvat jogurtit (tegelikult võttis see küll vist vaid koeralõhna ära, aga mõni mõis). See õigus inimesel ju on. Aga kuskil on ju need armsad ja lihtsad, sageli ka mitte kõige paremas majanduslikus olukorras inimesed, kes kraabivadki viimased veeringud kokku ja ostavad neid asju...

Igatahes kui sa ei ole mingil põhjusel kõigi nende toredate teemadega juba kursis, siis on see ühtlasi ka informatiivne lektüür. Mina sain küll lisaks ülespidi suunurkadele üht koma teist teada. Meeldisid ka lühikesed vahepalad alternatiivmeditsiinimeetodite ajaloost. Ah jaa, hindade mainimine oli ka hea mõte.

Loomulikult uurisin ka instas, kui targad teised on. Rahvas täiega alahindas lahkliha. Samas (alumisel kuvatõmmisel) seda teadsid küll, et punasesse lõngakerasse torgatud nõelad rikkust ja raha toovad.