Olen siin lähiaegadel keskmisest enam siiberdanud kahe minevikukoha vahet, mis ühtlasi on pannud mind sajandat korda mõtlema minevikuga lõpparve tegemise üle. Üks inimene ütles kord, et ma olen kiire ja lühikese lõpu tegija, ja see ei tähenda sellist emotsionaalse purtsatuse pealt otsuste tegemist, millisel puhul enne tehakse ja siis hakatakse mõtlema. Vahel ka kahetsema. Ei, just see, et ma võtan asja tegelikult intensiivselt ette, mõtlen kasvõi kolm ööd ja päeva, nii et jään haigeks, aga siis on otsus ka tehtud. Ja nii jääb.
Üks minevikukoht on linn. See on ilus linn, selline armas ja nunnu. Ja seal on palju toredaid inimesi, ka täna. Aga mind selles linnas enam ei ole, ma ei igatse sinna, ma ei kujuta end vaimusilmas enam sinna. Vastupidi, ma istun seal ja vaatan neid inimesi ja ei, ma ei taha sinna, kohe üldse ei taha. Ilmselt kui ma mingil põhjusel ka peaksin ühel hetkel tegema otsuse sinna tagasi kolimise osas, siis ma selle teeksin ja tuleksin enda emotsioonidega küllap ka toime, aga ega ma ei taha seda.
Kui linna kohta võib öelda, et ehk on asi selles, et ma tulin sealt ära suure segaduse keskel (kuigi täht-tähelt võttes see ei pea paika, segadus oli ju selleks hetkeks möödas), siis teine koht on siin praeguses linnas, majas, kus ma elasin esimesed aastad. Ma käin neil päevil samast välisuksest ja samast trepist üles, tõsi, teise korterisse. Ja iga jumala kord sealt trepist minnes tuleb midagi lihasmälust tuttavat ette. Ja kuigi mul ei ole seal elamisest mingeid negatiivseid mälestusi ega mõtteid, siis ometi ma tunnen, et ma ei tahaks seal enam elada. Isegi mitte selles kõrvalkorteris (või mõnes teises samas majas), kuigi need mõttemängud on laualt läbi käinud, erinevatel põhjustel.
Nüüd võiks mõtet arendada edasi kohtadelt inimestele ja suhetele, aga selles osas olen ma veelgi põhimõttekindlam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar