Raamatu esimene peatükk resoneerus mingi viimase külajutuga kahtlaselt hästi, sest üks inimene rääkis, kuidas üks teine inimene ehitab juba mõnda aega ühte kohta üheks puhuks ühte objekti. Ja seal on mingeid ulmeägedaid detaile, millest ma ei kavatsegi kirjutada. Raamatut alustades mõtlesin juba korraks, et Vahter tunneb ka seda inimest, aga hiljem, elevandi mängu tulles, selgus, et vist siiski mitte :)
Aga see selleks. Jälle üks mõnus raamat, mida nautisin. Kõik oli paigas. Peatükkide pikkused, hoogne tempo, huumor, lobe jutustajahääl, vaatenurkade vaheldus, nopped ajaloost, kirjanduslikkus ja lõpuks kenasti, piinlikkust tundmata kenasti!, sõlmitud otsad. Kõigist neist vantsikutega seotud kurioosumitest ma parem ei hakka rääkimagi.
Dialoog oli ka kohati vahvalt terav. Kui ma peaks Ave-suguse ninatarga torkeid pidevalt kuulma, ma läheks joonelt üksikule saarele omaette elama.
PS. Häbiväärselt vähe on raamatutes Reelika-nimelisi tegelasi, leian, et see on suur kaotus lugejatele. Võib muidugi olla, et seda nime armastatakse oma tegelastele anda mingites sellistes žanrites, mis mu lauale kuigi sageli ei juhtu. Ulmekates äkki teleporteeruvad galaktikate vahel võrdlemisi võluvad Reelikad. Või jooksevad Reelikad ringi, verist kirvest õlal vibutades, õudukates ja krimkades. Ei tea ju, kui ei loe. Siin üks lahe bitch oli, olen rahul!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar