Tondid / Aira

Veider, veider... samas pooleli ei saanud ka jätta, kuidagi haakis ikkagi kinni. See Lõuna-Ameerika kraam kohe on teistmoodi.

On aasta viimane päev. Aga see pole kirjanduses muidugi midagi uut. Hoopis tegevuspaik - alles ehitusjärgus (korter)majakarp, pigem selline rikastele mõeldud (igal korrusel üks korter), milles päeva esimeses pooles askeldavad ringi korterite omanikud, samal ajal sebivad ringi ka ehitajad, kes peenema rahva lahkudes töö lõpetavad, ohtra veiniga lõuna teevad ja siis laiali pudenevad. Välja arvatud valvur Raúl Viñas, kes oma perega on kogu ehitusperioodi objektil elanud. Vana-aastaõhtul koguneb tähistamiseks tema suguselts, ikka sinna poolelioleva maja katusele.

Minu jaoks kõige huvitavam oli vast see argieluline pool, nagu ikka kaugema ja võõrama rahva puhul. 

Ah jaa, tondid ma unustasin :) No neid ikka oli, alguses ilmutasid nad end lehekülgedel harva, hiljem oli neil täitsa arvestatav roll. Põhiline, et neil olid üüratud riistad. Olen vähe tondijutte lugenud, ei teagi kohe miskit arvata, et kas alasti ja suuuurte sugutitega tondid on omased rohkem soojemas kliimas või ka siinmail...