Mis asi see nüüd oli?!
Ma ei oskagi nagu kuskilt otsast pihta hakata. Kas peakski, on muidugi omaette küsimus. Lugu ise (lubatud oli kahe sõbra teekonda ühes lusti ja filosofeerimisega) oli parajalt segaselt komponeeritud, hüplik surra-murra. Ohtralt piinlikku dialoogi, mis mõjus võrdlemisi infantiilsena. Tegelased tundusid ühest küljest väga eakatena, kuigi aastate poolest vist nagu ei saanud vanurid olla (oli ju olemas ka seebine rasedus, ups-olukord, et kes on isa jms). Kui oli plaanis mõni nali rebida, siis hakati selleni aegsasti minema, lisaks selgitati seda lugejale veel puust ja punaselt ka. Ka keele poolest ei suutnud autor vist valida, kas pruukida kõnekeelset ja murdesegulist või olla popp ja noortepärane (ma eeldan, et reibas "fuck´i" kasutamine viitas sellele). Tunnistan oma allaandmismeeleolusid ja lõpuotsa diagonaalis lugemist, seega jäi mul paar küsimust vastuseta, aga võib ka olla, et neid vastuseid ei olnudki. Pole tähtis tegelikult.
Samas oli mul siiski lõbus, peamiselt seetõttu, et kujutasin endale autorit ette... kus ja kuidas ta istub kirjutamise ajal, mismoodi ta mõtteke võis liikuda, kuidas ta ise oma tegevust nautis, ehk oli väike naeratusevirvegi suunurgas, võib-olla pobises koguni dialoogikatkeid valjusti, et veenduda nende eheduses...
Kui on soov lugeda kodumaist ja keskmisest robustsemat mehist kraami, kus on jooki ja naisi, siis ma soovitan "Kärakajutte". Seal oli lugu ja seal oli keelt. Oli küll väheke nukker lugemine, aga ega olnudki nalja lubatud.
 |
| Stiilinäide |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar