Pidi see olema ikka üks naksakas lugemine, kui suutis mind kolmel ööl üleval hoida. Ilmselt võib põhjust otsida paljudest tuttavatest seikadest. Olemata eladeski olnud veinimeister, isegi tundmata kihku sellega algust teha, leidsin ometi äratundmisrõõmu. Maaelust, turistide kantseldamisest, kokkulepete (mitte)pidamisest, nuta-või-naera-olukordadest. No kuulge, koguni see purunenud rehvi lugu tuli väga tuttav ette, selle vahega, et meil olid istikute asemel aiakiiged ja kohvikutepäevaks nõudevirnad autos. Lugu lõppeski meil puksiiri ja asendusauto ootamisega. Tallinnast. Olles ise juba praktiliselt Haapsalus väljas. Enne jaani praamipiletite ümber tõstmisest kõnelemata.
Kui Kuuler (raamatut nähes tekkis mul esiotsa kohe küsimus, et kas see on varjunimi, tõsi, u-de pealt on täpid puudu, muidu võiks ju küll olla veinikirjanikule paslik alias :)) oleks jätnud siin raamatus mürklite ja veini kombost kirjutamata, siis ma oleksin hanguga ukse taha talle läinud, aga seekord tal vedas - see eluliselt oluline teema on kajastatud. Kuigi ma tahaksin siia isiklikust kogemusest lähtuvalt lisada, et näiteks meie perel sellise koosluse konsumeerimine ei tekitanud midagi nii kergeloomulist, mis oleks piirdunud kõigest iseäraliku tualetikülastusega, vaid nagu päriselt oligi hirmus. Minu puhul on ebaselge, kas selle kahe aasta taguse avantüüri tulemiks on tänased tervisehädad. Nii et autorile paneksin südamele, et ole sa nii kõva seenekorjaja ja veinikojas eksperimenteerija kui tahes, siis ausalt, seened + alkohol jäta sellest mängust välja.
Tekst püsis mõnusalt kogemuslugude ja jutustamise lainel, olles seega vähem käsiraamatu või õpiku rollis. Meenub kohe sama sarja mesilaste-raamat, mille teemadega mul samuti null kokkupuudet, aga hirmus põnev oli lugeda.
Raamatu viimast lehte keerates tõden täiesti siiralt ja südamest - vein on liiga odav! Vähemasti väiketootjate oma. Tõsi, seda tööd ja mäsu ja neid närvirakke ja lõhutud selga ei saa vist küll ühegi raha eest õiglaselt tasutud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar