Aeg on undrukusse pugeda

 Üks kena pärastlõuna läks T. just ära ja mina, nagu viimastele aegadele kohane, keerasin oma lõunaunne. Ilmad kuumad ja uksed kõik pärani. Nii veerandtunnikese pärast, läbi tugeva tuulemüha, kostis nagu natuke jutukõma, aga ei saanud päris täpselt ka aru. Tukastasin edasi, aga ikka mingi jutuvada. Mõtlesin, et ju keegi tõmbas T. lahkudes rajalt maha ja nüüd teevad ekskursiooni. 

Kui hääled valjemaks muutusid, hüppasin siiski püsti ja läksin keramaja ülemise ukse peale. Mingi mees keeras kannalt ringi ja seletas ülejäänud kaaskondsetele, et "this house is occupied". Ma oleksin võinud nüüd tagasi magama keerata, aga mis ma näen - tüübid panevad padavai, nagu õiged mehed kunagi, otsejoones päikesemajade poole! Sellist nahaalsust polnud isegi minu silmad varem näinud. Kes pole siin varem käinud, sellele teadmiseks, et päikesemajade poole minnes tungib võõras justkui veelgi enam eravaldustesse, mitte ei liigu väravate poole tagasi.

Kappasin siin sinnapoole, jooksul riideid selga ajades, et ou-ou, kuhu nüüd? Mees ja lapsed lidusid minema (neid ma järgneva pooltunni jooksul rohkem ei näinudki, nii et kuri pärismaalane, ehk mina, oleks võinud naise pantvangi võtta, ära tükeldada vm koledat teha, hea, et ma ikka normaalne olen, eks ole), aga naine (endale süle õunu täis juba korjatud) ilmselt sai aru, et nii on vähe imelik, jäi jutlema. Et nemad mingilt kaardilt vaadanud, et siin muuseum. Tohoh till ae! Mõisa võidakse siit otsida, otsitakse ka. Teatrit ja kontserdisaaligi. Majutust niisamuti. Seda üle ilma kuulsat kirjanikkugi mõni kord. Aga muuseumist kuulevad mu kõrvad küll esimest korda. Siis seletab edasi, et uks oli lahti (laut tõesti tuuldus), et mõtlesid, et muuseum ja hooned avatud. Kujutasin hästi ette, kuidas nad laudas siis ilmselt ka ringi tatsasid, siis ehk puulauta ja vana saunagi piilusid, ninad vastu akent lömmis. Arvestades, et keramaja uks on suviti rohkem lahti kui kinni, siis... Ilmselt tüübid arvasid end kuskil vabaõhumuuseumis olevat (no et Mihklis ja Soeras käidud, nüüd vaatavad ka siin hooned üle). 

Järgmiseks suveks endale vist rahvariided ja rahakassa hankima, piletid ka Recadost tellima... nii võib ju püsti rikkaks saada.

Edasine vestlus näitas, et hakkan vist hiidlaseks muutuma. Ujumiskohtade ja randade kohta küsis ta ka (oli varem Ristnas käinud, kiitis sealset randa). Ütlesin, et siinpool saare küljes küll selliseid randu pole. Küsis, et kuskil ikka ehk ujuda saab? Mina vaatasin kurvalt pead vangutades talle otsa. Uuris siis, et kas on mudane ja kõrkjates - kiitsin takka, et on jah, hirmus mudane igal pool. Ja kus pole muda ja kõrkjad, seal on teravad kivid. Siis päris, et aga äkki on kuskil mingi ujumissild või muul, kust oleks hea ujuma minna. Manasin ette oma kõige rukkilillesinisema pilgu ja kinnitasin, et siin pole küll kuskil sellist silda.

Ega ju poleks tükki küljest võtnud lasta tal meie silda minna, aga eks ma juba tean neid välismaalasi. Esmalt juhata nad mereni, et nad kuhugi võpsikusse ära ei eksiks. Siis seleta värava kohta. Ja elu on näidanud, et "ujumisest" on neil ka erinev arusaam. Mõni hüppab korraks supsti sisse ja asi tehtud, teine unustab end mitmeks tunniks mulistama ja siis veel kerib lamamistoolidele päikest võtma ja lõpuks tarib autost ehk veel ka grillimistarbed välja ja... Ega ma siia mingit Pirita randa küll taha. Lisaks on mul siin oma puhkajad ka, kellele lubatud privaatset olemist ja muud toredust.

Igatahes on kümme suve mulle nii mõnegi hiidlaste kombe külge pookinud :)