Ahmides aina uut, harva visates sekka ajatut klassikat, on siiski vahelduseks hea võtta üks mõõduka ajalise distantsiga kodumaine (kire?)romaan, nimetatud kaanel küll armastusromaaniks, aga horisontaalset särtsu on vist ikka enam. Tundub, et suurem osa tegevusest on paigutatud nõukaaja lõpuossa, aga kirjutatud vist juba uuel ajal, mistõttu olmelised kirjeldused veel värskelt meeles ja ehedad, samas juba on võimalik neist ka sama ausalt kirjutada. Kes ise selle kõige keskel elanud, sellel ehk ei ole nii huvitav lugeda, aga kuna mina sel ajal piisavalt laps olin, siis täitsa tore. Argielu ajastutruude detailide kõrval hargneb lahti armastuslugu, mille mõlemad osapooled on abielus. Taustal jookseb ühe liinina ka esivanemate lugu.
Mu meelest igati nauditav lugu. Kohati ka ärritav, aga siiski jääb tooni andma rõõm kirjutatust. Nii et taaskord tuleb tõdeda, et praamilt leiab ikka häid asju.
Naabritüdruku raamatud kõik loetud! Kui Aita naabritüdrukuga piki Välja tänavat kodu poole tipsis, vahtisid kõik tänava poisikesed punnis silmadega talle järele:)
VastaKustutaMina tunnen ka autorit isiklikult ja seetõttu lugesin ja nautisin seda raamatut. Niipalju kui mina tean, on selles üksjagu isiklikult läbielatud tundeid ja elamusi. Aga mida muud me ikka oskame kirja panna, kui seda, mida ise oleme kogenud.
VastaKustutaMulle näis, tausta suuremat teadmata, et jah, siin on palju elust enesest. Sellest isa-teemast on autor vist kunagi ka mingis ajakirjaloos rääkinud. Ja üldsegi, mingid teemad tulevad tuttavad A.K. teistest raamatutest, eks siis on midagi hingel, mis tuleb endast välja kirjutada. Igatahes tõesti hea lugemine.
VastaKustuta