Ungru

 HH grupis kogub praegu kommentaare ja reaktsioone toiduteema, teravik suunatud iiuMekile. Samas grupis oli hiljuti küsitlus üleüldiselt Hiiumaa toidukohtade kohta, võitis Rannu pubi Käinas. Sellega seoses jäin mõtlema, et olen viimastel aastatel kahetsusväärselt vähe kajastanudki siinseid söömaretki. Tundub, et ega eriti ei käigi ju kuskil (ega ei käigi, kusjuures, kõik on säherdused kiired hilislõunased mitme toimetuse vahelt läbi kappamised) ja ah, mis sest vähesestki pikalt kõnelda. Ma neist kiiretest sutsakatest täna ei pajatagi, hoopis Ungru restost.

Ungru restoga on mul muidugi esmalt emotsionaalse side, sest mul on karvane tunne, et see on umbes sama kaua Hiiumaal tegutsenud kui mina ja eks ma neid algusaegu jään alatiseks taga igatsema. Ühtegi varasemat toidupilti ma ei leiagi, on 2018. aastast vaid see foto, vist samuti sünnipäevast. 

Kuna see tuli komeedina kohalikku toidutaevasse ja tõesti oli seal kõik ideaalselt paigas, siis pälvis see nii tähelepanu kui ka tunnustust. Seal oli tollal kõik teisiti kui Hiiumaal muidu kombeks (näiteks et söögikoht peaks asuma n-ö tõmbekeskuses (Suuresadama on ju Hiiumaa mõistes pärapõrgus, lisaks veel keset tööstuskompleksi), avamisajad peavad paika, kasutatakse vastavalt võimalustele kohalikku toorainet, pannakse rõhku teenindusele jne, jne). Algusaegadel oli see nii popp, et tõesti tuligi laud ette broneerida, sest muidu oli raske löögile pääseda. Päriselt olid kohad kõik täis, mitte iiumekilikult "täis". Tean omast käest, et nad on seal ikka koledasti vaeva näinud, et ootamatult saabunud näljaseid kuhugi ära mahutada. No kuulge, tõestuseks kasvõi seegi, et algusaegadel oli neil seal suure puu all minu meelest isiklik istumisnurk, kus korraks hinge tõmmata, siis aga läks seegi külaliste jaoks käiku. Tänasel päeval on vist veidi rahulikumaks läinud, aga see võib mulle vaid nii tunduda, sest ega ma sinna nädalavahetusel ju väga juhtugi. 

Igatahes, tulles tänasesse päeva, siis sel suvel külastasime Ungrut mu sünnipäeval. Miks teha asju lihtsamalt kui saab ka keerulisemalt, eks ole, ehk siis mitte autoga, vaid paadiga Heltermaalt. Mõõdukalt pedaali tallates (jah, ma tean, et paadil pole pedaale) 65 minutit vs. autoga 17 minutit. Kui lisada siia kõik need algus- ja lõpuprotseduurid, kütuse võtmisest kõnelemata, siis... brr... ma alati lähen seesmiselt keema, kui kuskil tobedas ameerika filmis näidatakse, kuidas hüpatakse hopsti! paati ja lend võib alata. Lisaks saab autoga minnes panna end kohe inimese moodi riidesse, aga paadil olles on vaja ukerdada ja turnida pootshaagiga ja vendrite sättimisega, kusjuures seda tuleb teha võrdlemisi käbedalt, seega ei mingit pikka kleiti või kaelas tolknevaid pikki pärlikeesid. 

Parim sünnipäevakink saabus juba poolel teel - ma nägin esimest korda elus vabas vees hüljest. Ja mis peamine - ta naeratas mulle, tõsijutt! Silma vist päris ei teinud, aga palju puudu ei jäänud. Pilti mul sellest hetkest ei ole, sest päriselt ka, mõni hetk on elus ikka selline ka, kus käsi ei haara telefoni, vaid vaatad seda, mis elu ja loodus sulle pakuvad.

Miks see teekond aga nii pikk on, sellest saab aimu ehk siit kaardi kuvatõmmise pealt (kui suuremaks klikata). Sealt Sääre nina juurest merre minev maariba on ikka päris pikk. Olen seda Kärdla lennuki aknast näinud, jõhker. Madala veega tuleb üsnagi välja, muidu on pigem vee all, aga siiski paadile sobimatu. Laiukesi on selles oblastis ka piisavalt, seega üsna ringiga sõit.

Suuresadamas moodsat sadamataristut ei ole, mu meelest polnud meremärkegi sissesõidul, seega tuli usaldada paadis olevaid aparaate. Ja no sildumine on ka sellistes kohtades vahva, oled nagu päkapikk nende suurte betoonkaide ääres :)

                                      

Ungru resto ise oli sama armas nagu alati. See 400 aastat vana tollihoone on nagu särav pärl ümbritseva taustal. 

See on mul siis juba teine sünnipäev promillideta, aga kuna Ungru serveerib limonaadi pokaalis, siis petab kõrvaltvaajata ära küll. Kui Hiiumaal limonaadi juua, siis ikka leedri või rabarberi oma, eks ole. 

                                                

Selle teise (kõmulise) söögikoha juurde pean veel korraks tagasi tulema, sest meie taha laekus sööma perekond, kelle vestlus paraku meie kõrvu kostis. Mees seal torises väheke, ilmselt hindade vms üle, naine siis lohutas, et tõi ta niigi odavamasse kohta sööma, sest seal teises kohas olevat neli krevetti maksnud (oli vist) 17 eurot. Eeldan, et see liigitus eelroa alla. 

Siin võtsin eelroaks, üllatus-üllatus!, veise tartari, sest no toorest lihast on mind võimatu eemal hoida. Loomulikult oli tartar oma knihviga, mitte igavalt klassikaline. Mulle, kes ma sibulat väga ei söö (panete tähele, on toimunud areng, kasutan sõna "väga"), siis minu südame võidab koheselt see tartar, kus sibula maitse üle ei käi. Mingi vürtsikas seenekreem oli ka kõrval, sobis oivaliselt. Kui natuke nuriseda, siis oleks Ungrult muidugi oodanud enda küpsetatud leiba-saia, aga oli poe oma. Tõsi, kiidan, et nad olid kasutanud Hiiumaa Köögi ja Pagari oma. Nende porgandi-kadaka leib on olnud aastaid meie pere lemmik. Ja ma saan ju aru, et meie siin saare peal oleme seda nõrkemiseni söönud ja võime veidi nuriseda, aga näiteks saarele tulev turist sööbi seda ehk esimest korda ja tema jaoks on see ehk ikkagi uudne ja tore avastus. Kui juba teise söögikoha mainimisel jutt rahale läks, siis veise tartar maksis mu meelest 16 eurot.

                                                   

Ohoo, mida nalja, vanu pilte lapates leidsin 2017. aastast sellise foto. 

Eelmisel päeval käisid meie noored seal söömas ja seega oli tehtud meile ülivõrdes reklaami pardile, seega pearoaks part. Ja no ma ei taha sellest pardist eriti rääkidagi, sest see oli n i i hea. Parajalt roosakas ja mahlad voolamas, kõrval mustsõstar (mis oli tehtud ma ei tea kuidas, aga see oli hea), juurselleri-kitsejuustu gratääni kohta ütleb ilmselt kõik see, et ka juursellerit ma ei armasta, aga selle tõmbasin keresse, nii et silm ka ei pilkunud, ja see vahune kaste (sel on udupeen nimi, aga ma ei viitsi välja otsida) oli ka hea. Ah jaa, krõbedad kaselehed sõin ka ära, mu meelest need ei olnud mõeldud pelgalt garneeringuks :) Jäin praegu mõtlema, et kasega vist meeldib Ungrule üldse mängida, sest kas neil mitte mõni aasta tagasi ei olnud brüleekreem ka sellega seotud... Ja hind ka, part oli 24 eurot.

                                                      

Magustoiduks läks mul rabarberi brüleekreem. Brüleekreemi oskab Ungru teha, seda ma juba tean, aga ka kõik sinna juurde käivad trikid tulevad neil alati välja. Tänavune rabarber võib ju kõlada kuidagi tavaliselt, aga oh ei, nad olid seda suitsutanud. Kamoon, suitsune rabarber, täitsa omaette maitseelamus. Lisaks olid seal rabarberist mingid geeljad pärlid, arumaisaa, kuis neid veel tehakse. Hind vist 8 eurot.

Kui juba, siis juba - räägime ka teenindusest. Ma olen vist küll kõik need aastad elamuse saanud. Jah, ma räägin endiselt teenindajast, mitte vaid toidust. Seekord jälle sattus minu masti naisterahvas. Mina ei tea, miks see nii on, aga minusugune vaikne ja tossike introvert mingil põhjusel peab alati kohe alguses teenindajat testima. Positiivne on see, et kui teenindaja kaasa ei tule, siis ma kauem õnneks ei kiusa ja edasi olen ka neutraalselt tuim. Kui aga teenindaja mu lollide naljadega kaasa tuleb, siis on mulle elamus garanteeritud ja päev korda läinud. Seekord oli taas kõik hästi.

Ungru läheb seekord ajalukku mu jaoks ka selle poolest, et jah, ma olen kõik need aastad meie puhkajatele Ungrut soovitades rääkinud ilusa vaatega WC-st, ent ise polnud seal veel kordagi käinud - nüüd on seegi tehtud :)