Mitte just taevani kiidetud, aga siiski selline Harju keskmise tagasisidega raamat, mis minul aga ei läinud üldse. Kuna see oli mul linnast võetud ja seega ei saanud ma seda kohe ka tagasi viia, siis õnnestus suisa kolm katset teha. Esimene kord lugesin selle esimese hästi lühikese peatüki, ei saanud vedama. Tulid kiiremad lugemised vahele, mingi aja pärast tegin teise katse - vaevaga vedasin uuesti esimese (olin juba unustanud sisu) ja ka teise peatüki läbi. See vajutas mu raskesse ööunne (mida võiks vaadata ju isegi kasuliku tegurina).
Kolmas kord võtsin selle ette, kui ees ootas T. sõit Haapsallu hambaarstile. Siit Haapsallu arstile ja tagasi sõit tundub üks maru lühike sõit, tegelikkuses kell 11 teele ja 17.30 tagasi, vaata et noore tööpäeva jagu kulgemist kokku. Igatahes olin sunnitud seda lugema mõlemad praamiotsad + arstiaja. Üks peatükk juba oli natuke lubav, aga edasi läks jälle raskeks. Ja no ma ei saa, kui on kena juulipäev, mil tahaks end hästi tunda ja puha, ja siis on tekst, mis su silmalaud raskeks ja meeled tuimaks muudab, siis pole ju mõtet punnitada.
Seega hinnet ei anna.
Siiski-siiski, ka selle lühikese algusotsa jooksul jõudsin ühe hea kirjakohani, mille pühendaks kõigile kirjastajatele ja autoritele.
---
"Mul polnud kuigi palju viitsimist oma kohustuste juurde asuda, oma ülemust hooplemas näha ega vastata kirjanike kohutavalt tüütutele kõnedele või nendega kohtuda, millest mingil kummalisel põhjusel oli saanud minu ülesanne, võib-olla seetõttu, et ma tegelesin nendega rohkem kui minu kolleegid, kes otsesõnu põgenesid nende eest, eeskätt kõige upsakamate ja nõudlikemate eest, seda ühelt poolt, ja teisalt kõige tüütumate ja saamatumate eest, üksi elavate, absurdselt tähelepanu otsivate käpardite eest, kes päeva alustuseks valisid meie numbri, et anda kellelegi märku, et nad ikka veel eksisteerivad, kasutades selleks mis tahes ettekäänet. Suurem osa neist on veidrikud. Nad tõusevad samamoodi nagu uinusid, mõeldes asjadele, mida nad ette kujutavad, aga mis ometi võtavad nii palju nende ajast. Nad elavad kirjandusest ja sellega seotud kõrvaltegevusest ega käi tööl - ja neid on nüüdseks omajagu, vastupidiselt sellele, mida väidetakse, liigub selles äris raha, peamiselt kirjastajate ja levitajate jaoks -, ei lahku oma kodust ja ainus, mida nad peavad tegema, on liikuma arvuti või kirjutusmasina juurde - ikka veel leidub sõgedaid, kes kasutavad viimast ja kelle tekstid peab pärast skaneerima - mõistetamatu enesedistsipliiniga, peab ikka olema veidi ebanormaalne, et asuda millegi kallal tööle, ilma et keegi oleks selleks korraldust andnud."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar