Peaks nagu midagi ütlema, sest ikkagi neli tärni andsin ja puha, aga no ma ei jaksa hästi seletada ja põhjendada. Keeruline lugu. Ühest küljest kisuks ju fantaasia- või ulmeilma ja see mulle eriti ei istu. Aga kui on nauditav sõna ja nauditav lause, jutustamise ilu ja võlu, siis võib mulle vist mis tahes käojaani ajada, ikkagi olen kui ära tehtud.
Ka pärast raamatu sulgemist mõtlen, et Riismaa kohe kuidagi oskab mõne napi lause või lõiguga luua mulle elavad pildid silme ette. Tegelasi on siin ju (mõnes mõttes, teises mõttes jällegi mitte) palju, nende geograafilised paiknemised ja taustsüsteem vahelduvad hoogsalt, ent ometi - mul on tunne, et ma olen s e a l, kõige selle keskel, kohal. Hästi tehtud, sõnaga.
"Poliitika on paik, kuhu head kavatsused surema lähevad."
---
"Me elame nagu keskajal... /.../ ei tea, kas sõbrad katkuaja üle elavad. Keegi ei tea, kas talvel piisavalt kütet on. Kas lambi võib õhtul põlema panna või parem mitte. Kas juustu ja liha jaksab osta. Igal nurgal varitsevad puritaanid, kas me ikka elame õigesti, ütleme õigeid asju, sööme õigeid asju, sööme õigeid toiduaineid. Või tuleks meid patuelu eest sotsiaalmeediasse tuleriidale saata..."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar