Raimond Kaugver / Hiiemäe

Plaanis polnud seda lugeda, aga ikka see vana teema, et kuna on oht, et lugemiskraam otsa saab, siis võtsin uudiskirjanduse virnast lõdvemalt raamatuid. Minu enda Kaugveri lugemised jäävad ilmselt kuhugi lapsepõlve ja noorukiea piirimaile, ikka sealt koduriiulist saadaoleva hulgast. Seetõttu ma raamatute sisu suurt ei mäleta ja lugesingi pigem kui lihtsalt elulugu, tõmbamata oma peas paralleele tema loominguga.

Kaugver elas üsna värvika elu, juba noorusest alates (16aastaselt muud ei olnudki kui naps ja naised ja kaardimäng, vanemad hullusid), seega ainest on. Tore on seegi, et ta oli usin päevikupidaja ja kuna neist arvestatav osa on ka säilinud, siis on, kust materjali võtta. Vorkuta vangilaagris tegi tutvust velskriametiga, jõudis ka leiba küpsetada, tagasi Eestis olles jäi paljudeks aastateks trammitrusti tööle (erinevatel ametikohtadel) jpm töökohti, neist mõned lühemad olid seotud materjali kogumisega raamatute tarbeks.

Elu juba nime teinud kirjanikuna oli selline nagu tollal ikka, raha tuli kohati ropult, aga sama lollilt ka seda põletati (nt mingi näidendi eest pool honorarist 1200 rubla (mis oli jõhker summa), aga polnud probleemi see mõne päevaga mööda Eestit maha taksotada ja juua). No ja siis see lõppvaatus, ehk kolmanda abikaasa surm, uhhh, minust oli see koledus mööda läinud, küllap olin liiga laps, et uudistes või kuskil sellest lugeda.

Ülesehituselt on selline klassikaline elulugu, kenasti kronoloogiline. Ütleks, et isegi kui Kaugver kirjanikuna sind eriti ei huvita, aga elulood meeldivad, siis seda võiks täitsa lugeda. Ladus ja lobe ja huvitav.