Suu on rääkimiseks

Ma tahtsin kirjutada veidi kv-memuaare ja veidrast energiast, mis mu ümber Viljandis tiirles, aga ma ei jõudnud veel koju tulles bussijaamast kesklinnagi, kui kõik jätkus. 

Et kui bussi tuleb suuuuuure koeravolaskiga tegelane, siis küll tema juba teab, kelle juurde hoida. Koer oli suur kui lõvi. Käitus siiski kenasti. Mees ise vaatas ringi, siis minu poole, ja teatas, et ta tuleb istub siia minu juurde.

Ma esiotsa arvasin, teda terasemalt piidlemata, et tegemist on mingi maailmaränduriga, kes hakkab pikale teekonnale minema. Suur seljakott, no kohe väga suur, riietus ka selline vastav (tema haaremipükste hargivahe oligi praktiliselt maani, võib-olla on neile pükstele mingi teine nimetus), eemalt tundus, et ehk koguni rastapatsid peas või midagi. Tegelikult olid need, ma ei teagi mis, nagu imepeenikesed spiraallokid, ruuged. Paljasjalgne oli ta ka. Eile, mil termomeeter näitas siin Tallinnas mul akna taga +6, aga põhjatuul oli selline, et mantlist-sallist-kinnastestki oli vähe, oli päris valus vaadata.

Mees jutustas, et tuli pronkssõduri juurest, käib seal mingit rituaali tegemas (valge sulega, mingi atribuutika oli veel), et ei oleks/tuleks sõda. Aga käib päev varem, teadagi miks. Palju asju jõudis rääkida, mis see siis ongi, see bussijaamast järgmine peatus linna poole, sealt alates ja Vabaduse platsini. Koerast ja tema õpetamisest ja et kõik süstid on tegemata, kiip ammugi panemata. Oma rändudest, et nõukaajal juba käis veidrates kohtades, nt on elanud Madagaskaril. Päikesest. Ja et miks mul on päikeseprillid ees, sellega ma katkestan sideme (sama on tegelikult kõrvaklappidega, aga sellest patust ma olen muidugi prii). Ikka päikesesse peab vaatama, alguses jooksevad silmad vett, aga sellega harjub. 

Aga suu, see on rääkimiseks ja laulmiseks. Näitas laia viipega üle bussi ja küsis, et miks ei räägita omavahel. 

Kui me vastastikku heade soovide saatel laiali läksime, mõtlesin, et kui selline inimene oleks kirjutanud elulooraamatu, siis seda ma loeks.