Lugesin jah krimkat, aeg sattus kuidagi õige - oligi vaja sellist kiiret ja kerget, suuremat mõttetööd mittenõudvat, vahelduseks tänapäevast kraami. Tänapäevane ses mõttes, et muditakse suunda toidu ja veini osas, ollakse natuke õnnetud ja segaduses (natuke nagu tahetakse, aga ei taheta ka, nagu ikka). Peamiselt muidugi kaanitakse veini ja süüakse roogi, mis peaks sul panema uuriketi jooksma. Aga ma seekord põhimõtteliselt ei lasknud end nii odavate võtetega eksiteele meelitada. Pigem vajutas mu peal õigeid nuppe lubatud saareidüll. Kuigi kui neid mõrvu nii palju on, siis idüll vast ei ole õige sõna kasutamiseks :)
On siis siin üks vana lahendamata jäänud mõrv, mille juurde Cilla Storm otsustab oma "Verejälje" podcasti tarbeks naasta. Kuna tegemist sarjaga, siis, saan aru, Cilla ongi sarja keskne tegelane, ilmselt on ta ka sarja eelmistes osades kriminaalsete sündmuste otsa komistanud. Tema ümber on veel mõned tüübid, kelle vahet lugu vaheldumisi kulgeb. Kõik on lihtne, selge, loogiline. Kuna ma ei ole palju krimkasid ja põnevikke lugenud, siis olen muidugi vale inimene kommenteerima, aga mulle tundub, et see oli keskmisest vähem verine ja sünge, seega paras puhkuselektüür (suvele ette mõeldes, kui see ikka tuleb üldse tänavu).
Natuke oli lugemine ka ärritav, aga see just ongi lõbus. Väänlesin kõhuvalus iga kord, kui kruusateel kellegi jalatsi või mõne auto rataste all kruus krigises, vist on Rootsis palju kruusateid. Või ka trillerite lembus. Alles oli siin raamat, kus kõik muudkui trillerdavalt naersid, nüüd siin aga loeti ja vaadati trillereid. Eks need sünonüümid olegi väheke üle tähtsustatud.
Süžeepöörded olid ehk üks nõks liiga etteaimatavad, autor andis püüdlikult vihjeid aegsasti ette. Samas vähenõudlik vahepala.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar